Hugo võitnud jutt kahest mehest, kes jalgrataste parandamise töökoda peavad. Yks meestest on eriti ekstravertne tyyp, kõib kõrtse mööda ja ajab naisi taga.. Teine on omaette nokitsev ja aegajalt jaburate ideedega lagedale tulev nohik. Uurib raamatutest igasugu populaarteaduslikku jahu ja ehitab õhtuti töökojas eriti vinget võidusõidu jalgratast.
Jutt mis kohati oli _tõsiselt_ hea. Kohati aga läks sedavõrd jaburaks et mõnda lõiku tekkis tahtmine mitu korda yle lugeda, et kas autor mõtleb seda ikka tõsiselt. Einoh, veelgi veidramaid asju ju loetud aga selle konkreetse loo raamides tundusid nad pisut liig olevat.
Omaette muhe oli Isaac Asimovi eessõna (kogumik "The Hugo Winners, vol.1"), mis kirjeldas pooleteisel lehekyljel pikalt ja värvikalt Avram Davidsoni vägevat habet ning selle ebamaiseid omadusi.