Lugu ise on järgmine. Vanasse mahajäetud maijja kolib noor teadlane naise ja tütrega. Mingi elukas ehmatab nad poolsurnuks. Mees asub selgitama, et misasi see oli. Ta satub ühe teatava akadeemilise uurimisgrupi peale, kes juba ammu jälitab sarnaseid elukaid. Lõuna-USA rahvajuttudes on too tundud kui Paper Man või ... heal lapsel ikka mitu nime.
Sellised ülikõhnad, kuivetunud, tapeeti mähitud, muteerunud ja midagi elusa ja surnu vahepealset meenutavad olendid esinevad folkooris 19.sajandi keskpaigust. Nad arvatakse elutsevat mahajäetud majades ja toituvat rottidest. Kusjuures, nad elutsevad seinas ja väljuvad sealt, kui miski neid ärritab. Nad kardavad tuld ja kasse. Lõpupoole tuuakse ka enam-vähem loogiline seletus asjale... ilmselt on tegu mingi senitundmata haigusega, mis lubab pabermeestel olla "elus" vähemalt 150 aastat. Palju otsi aga jäetakse lahti.
Tegu on üsna stiilipuhta horroriga, kohati ka üpris õnnestunud horroriga. Kompositsioon pole aga kõige õnnestunum. Raske oleks seda ka tahta, kui novella on niiviisi kokku lapitud. Lupsab sisse ootamatuid tegelasi; sündmusliin on kuidagi katkendlik. Põhimõtteliselt sarnaneb ülesehitus sellisele akadeemilis-folkloorsele kriminullile. Ideed on huvitavad, pole aga tegevust. Aga sellise tubli "nelja" pälvib kindlasti.