Läksin nüüd siis Eesti «esianarhisti» (ja tema semude) kirjandusliku pärandi kallale. Lobe lugu, aga niisama puudustest kubisev, kui Belials... tõsi puudused on teist sorti. Antud rock-(lühi)romaan ületab kirjandusliku tehnika poolest suvalise Avinurme ulmedeemoni teksti, aga häirima hakkab hoopis see arutult üleääre ajav sürr ja süzheetus... Einoh, lugeda oli kena, sundima ei pidanud (erinevalt Henn-Kaarel Hellati naiste maailmadest), lugu läks ladusalt edasi ning üsna ladusalt vist ka ununeb.
Omaette väärtus on muidugi reaalelus tuttavate kohtade ja isikute esinemine tekstis... omaette väärikas tegu on ka Christopher Priesti kogu «Infinity Summer» äramainimine! Ilmselt loen seda teksti kunagi veel ja et lugeda oli ka mõnus, siis tulebki neli ilusasti ära. Ilmumiskoht lisab teksti hindele veel mitu plussi, sest kosutav on lugeda ajakirjast «Vikerkaar» teksti, mis ka kuidagi korda läheb... enamjaolt see väljaanne sellist rõõmu ei paku.
Aga see igavese suve värk oli tõesti lahe... ise eelistaks küll igavest sügist... sihuke küpsem värk!