Juhan Habicht

Seesinane mõningane segasus ei ole minu meelest mitte jutu MIDA-poole puuduseks, kuna süzheeliin, niipalju, kui ma sellest pärast lugemist autori käest teada sain, on täitsa asjalik. Tegemist on justnimelt KUIDAS-poole puudusega -- selle puudusega, kuidas süzheed lugejale edasi antakse. Oskus kirjutada pole minu meelest ainult oskus kauneid lauseid seada, vaid ka oskus lugejale anda teavet just niipalju, kui vaja ning nii vähe, kui võimalik. Antud juhul oleks ilmselt ühest oskuslikult koostatud ning paigutatud lausest piisanud, et juttu saaks väga heaks pidada -- kuid seda lauset ei ole. Üks lause võib vahel aga maksma minna kaks hinnet...

Tekst lummab mind kolme asjaolu tõttu. Esiteks teatav salapära, vihjeline-viiteline keelekasutus, mille tulemuseks on üsna müstilis-maagiline sf. Meenutab kohati Strugackite meetodit ja lausa sunnib autorit palju otsi lahti jätma. Teiseks stiil ehk keel, milles lugu kirja pandud ja mille järgitegemiseks Eestis keegi praegu võimeline ei ole. Kolmandaks fiiling.

"Hüvitis" tekitab minus samasuguse tunde kui Crosby, Nash, Stills & Young aastal 1999... Ei ole mingit superkeerulist komposistiooni ega ülipeeneid harmooniaid; asi on tunnetuses ja maitses. On väljapeetud omalaadne lüürilisus ja oskused, mis lubavad teha ükskõik mida (kasvõi võimalikult lihtsalt) - ja ikka saab väga hea. Kõik see, mis teeb kirjutamisest kirjanduse ja pillitinistamisest muusika on olemas - vaja ainult klaver sõrmede alla ja tuleb, pressib ise välja; on alati olemas olnud ning lööb ka kolmes duuris ja kahe kitarriga.

Nagu CSN&Y, ei vaja ka Habicht muud kui soovi midagi teha - ülejäänu on ande ning ettemääratuse asi. Nii et antud juhul, nagu ka CSN&Y, pole oluline mitte MILLEST vaid KUIDAS. Meistrite puhul piisab viimasestki.

Jutus on nii huumorit, traagikat, müstikat ja romantikat. Kõige tipuks on suurepärane dialoog. Olen "Hüvitist" lugenud viis-kuus korda ja ikka leian sealt midagi uut. Nii et nüansse on ja segasuse tõttu sellele veepealetõmbamine räägib rohkem arvustajast kui autorist.

Habichti sõnul kirjutas ta loo näitamaks, kust läheb piir kirjanduse ja mittekirjanduse vahel. Selle rolli ta täidab. Tükk aega kõhklesin 4 ja 3 vahel. Hinne on 3 lõpu pärast, millest mõnigi nidagi ei taibanud. Mina justkui mõikasin (vt. "Algernon"), aga üldiselt nägi see välja, nagu oleks Tiit Piibeleht jutu kirjutanud ja Ludvig Sander sellele veidra lõpu otsa käkkinud.

Tunda, et meistrikäsi sõnu sättinud. Ei mingit kodukootuse tunnet, nagu loeks üht selgesõnalist küberpunki, ainult et Hargla maailmas. Peategelasest kaevur jättis tunduvalt sümpaatsema mulje kui Hargla "Õnnekose" korravalvur. Julgelt oli teksti lisatud oma annus fantaasiat ja vaba mõtlemist. Kohati oli ikka tekst osavasti koomiliselt kirjutet`. Ja see juba on omaette hinnatav väärtus.

Sel korral seostasin pealkirja ka ülejäänud tekstiga. Kohe teine pilt.

23.12.05

Pärast väikest autori poolset seletust, mille tagajärjel mu versioon jutu pointist vaikselt mõranes ja lõpuks põrmu varises, sain aru jutu sügavusest ja olen sunnitud ka hinnet parandama, sest tegelt on see ikka täitsa hea.