Stories of Mars on kogumik, mis koondab endas autori Barsoomi-sarja esimest kolme romaani: A Princess of Mars (1917), The Gods of Mars (1918), ja The Warlord of Mars (1919). Üheskoos moodustavad need selge alguse ja lõpuga triloogia John Carterist, Virginia osariigi sõdurist, kes satub kummalisel kombel Marsile.
Marsil selgub, et Carter on Maa raskusjõus kasvamise tõttu Marsi elanikega võrreldes üliinimliku jõu ja kiirusega. Nii saavutab ta kõrbete roheliste rändhõimude juures kohe au ja kuulsuse. Siis aga langeb ühe lahingu käigus roheliste marslaste kätte punaste marslaste printsess Dejah Thoris ja Carter armub jalamaid...
Alustuseks peab ütlema, et Tarzani-sarja laia tuntuse tõttu on Burroughsil väga selge ja üldteada pulp-fiction autori maine. Tõsi on ka see, et John Carteri Marsi-seiklused... seda kuulsust mingilgi viisil ei kõiguta. Siiski pole see päris lihtsalt "Tarzan kosmoses" nagu aeg-ajalt seda sildistatud on.
Kui positiivset välja tuua, siis Burroughsi looduskirjeldused on tegelikult päris head. Samuti tuleb tal igasuguste saladuslike ja kadunud tsivilisatsioonide ehitamine päris hästi välja, mis siin, et need eriti sügavad või keerukad pole. Marsil on tal selle võttega mängimiseks ka terve planeet, mis teeb seda pisut usutavamaks.
Kuid kõige suurem probleem ongi, et kogu selle fantastilise looga ei oska Burroughs suurt midagi peale hakata. Kogu lugu läbi kolme romaani kulgeb väikeste variatsioonidega umbes nii: 1) Dejah Thoris langeb vangi; 2) John Carter keerutab mõõka, kuni vaenlane on võidetud; 3) Dejah Thoris on viidud juba järgmisesse kohta.
Mingis mõttes tuleb see probleem asjaolust, et Carter on sisuliselt superkangelane. Lahenduseks võiks olla see, et ta kohtab järjest rohkem selliseid probleeme, mida mõõgaga lahendada ei saa. Aeg-ajalt seda juhtubki ning need kohad ongi huvitavamad, kui järjekordne mõõkade maru, kus võitja on juba ette teada.
Kuid seejärel on järgmiseks probleemiks asjaolu, et Carter on on tegelikult paras puupea. See on autoril täitsa teadlikult tehtud (Carter tunnistab teksti sees korduvalt, et ta on lihtne sõdur, kes asjadest palju ei taipa). Selline valik ahendab aga ka võimalust, et Carter lahendaks probleemi pead, mitte mõõka kasutades.
Ma pean ütlema, et esimese raamatuga võib huvi korral täitsa tutvuda. Seal avastab Carter alles vähehaaval oma võimeid ning Marss on täitsa piisavalt põnev koht, et huvituda sellest, mis nüüd juhtub või et mis järgmiseks saab. Lisaks on esimesel raamatul ka lõpplahendus täiesti olemas. Sealt edasi lugemine on mõeldud aga vaid tõelistele fännidele.
Hinnang: 3/10
Marsil selgub, et Carter on Maa raskusjõus kasvamise tõttu Marsi elanikega võrreldes üliinimliku jõu ja kiirusega. Nii saavutab ta kõrbete roheliste rändhõimude juures kohe au ja kuulsuse. Siis aga langeb ühe lahingu käigus roheliste marslaste kätte punaste marslaste printsess Dejah Thoris ja Carter armub jalamaid...
Alustuseks peab ütlema, et Tarzani-sarja laia tuntuse tõttu on Burroughsil väga selge ja üldteada pulp-fiction autori maine. Tõsi on ka see, et John Carteri Marsi-seiklused... seda kuulsust mingilgi viisil ei kõiguta. Siiski pole see päris lihtsalt "Tarzan kosmoses" nagu aeg-ajalt seda sildistatud on.
Kui positiivset välja tuua, siis Burroughsi looduskirjeldused on tegelikult päris head. Samuti tuleb tal igasuguste saladuslike ja kadunud tsivilisatsioonide ehitamine päris hästi välja, mis siin, et need eriti sügavad või keerukad pole. Marsil on tal selle võttega mängimiseks ka terve planeet, mis teeb seda pisut usutavamaks.
Kuid kõige suurem probleem ongi, et kogu selle fantastilise looga ei oska Burroughs suurt midagi peale hakata. Kogu lugu läbi kolme romaani kulgeb väikeste variatsioonidega umbes nii: 1) Dejah Thoris langeb vangi; 2) John Carter keerutab mõõka, kuni vaenlane on võidetud; 3) Dejah Thoris on viidud juba järgmisesse kohta.
Mingis mõttes tuleb see probleem asjaolust, et Carter on sisuliselt superkangelane. Lahenduseks võiks olla see, et ta kohtab järjest rohkem selliseid probleeme, mida mõõgaga lahendada ei saa. Aeg-ajalt seda juhtubki ning need kohad ongi huvitavamad, kui järjekordne mõõkade maru, kus võitja on juba ette teada.
Kuid seejärel on järgmiseks probleemiks asjaolu, et Carter on on tegelikult paras puupea. See on autoril täitsa teadlikult tehtud (Carter tunnistab teksti sees korduvalt, et ta on lihtne sõdur, kes asjadest palju ei taipa). Selline valik ahendab aga ka võimalust, et Carter lahendaks probleemi pead, mitte mõõka kasutades.
Ma pean ütlema, et esimese raamatuga võib huvi korral täitsa tutvuda. Seal avastab Carter alles vähehaaval oma võimeid ning Marss on täitsa piisavalt põnev koht, et huvituda sellest, mis nüüd juhtub või et mis järgmiseks saab. Lisaks on esimesel raamatul ka lõpplahendus täiesti olemas. Sealt edasi lugemine on mõeldud aga vaid tõelistele fännidele.
Hinnang: 3/10