Tarzani sarja esimene ja parim raamat. Eesti keeles "Tarzan - ahvide kasvandik". Lugu sellest, kuidas Briti lordide päritolu inimene ahvide keskel üles kasvab. Selline ajaviitelugemine, kus iga kolmas sõna on kägistas - lisaks veel poos, tappis ning torkas. Raamatule on kirjutatud ka palju järgesid, kuid need võiksid küll olemata olla - kogu lugu muutub seebiks - korratakse samu ideid ja sündmuste käike. Umbes nii, et Tarzanile tulevad jälle mingid pahalased kallale. Keegi on kinni seotud ning Tarzan astub üle küla piirava tara, lõikab onni tagumisse seina augu ja vabastab ta ära. Kindlasti osaleb vahepeal ka sadakond vaprat Vagiri (?) sõdalast, kes mööda dzunglit ringi liiguvad; kutsutakse appi elevant Tantor, kes pahad mättasse tallab või kirjeldatakse, kuidas üks mees sihikindlalt üle kõrbe ja mägede rühib - nii iga viie lehekülje tagant - lõpuks haarab ta kuulipilduja ja laseb pahad maha ning ütleb: "Isa, siin ma olen!" Ja Tarzan, kes on juba ohverdamiseks altarile valmis pandud - preestri noa tera südame juures, vastab: "Tere, poeg!" Esimeses osas tundus eriti võimatuna see koht, kus peategelane ainult raamatute järgi ingliskeeles rääkima ja lugema õppis. Njah, esimene osa veab kuidagi veel välja, kuid ülejäänud on küll enamasti puhas... üle ühe korra küll lugeda ei taha.