Paarileheküljeline lühilugu, aga need paar-kolm lehekülge olid täidetud võrdlemisi huvitava jutuga. Tegelane on mingitsorti ninja või samurai, kuigi enamjaolt ajab ta sellist viikinglikku juttu suust välja - jutu näol on tegu tema sisemonoloogiga. Ühesõnaga see viikingninja peatub kuskil rannaäärses hotellis ja mererand on sealsamas. Mereanda hakkab aga kogunema paks mererohu vall, mis muudkui pakseneb. Peategelasel kohe selge, et tegu tema vana vaenlase rünnakuga. Vahpeal kutsub ta endale mingeid sõpru appi, need aga ei ilmu, millest samuraiviiking kohe järeldab, et ka nemad on surnud. Lõpuks ilmuvad üha paksenevast ja toksilisi gaase levitavast mererohust välja Valküürid ja kohe läheb võitluseks. Lõpus selgub, et peategelane oli vist puust, või puudega seotud kuidagi, sest ta kasvatas endale paksema koore peale.
Üsna ajuvaba jutt, aga täitsa huvitavalt kirja pandud. Soovitan seda lugu lugeda absurditestina - kas on võimalik juttu lugeda ulmekontekstis või muutub kõik ühtlaseks absurdseks sogaks. Minul õnnestus seda lugeda ulmejutuna ja sellest ka hinne "neli".