See jutt paigutub samasse universumisse, kui "Boojum`gi", ilmus aga esiti miskis Lovecraftile pühendatud antoloogias. See seletab ka ajutist lovecraftilikkust, mis väljendub siia-sinna Lovecrafti loomingust tuttavate nimede toppimist. Näiteks on ühe boojum`i nimi (keel lihtsalt ei paindu elusat kosmoselaeva kõmakaks kutsuma, nagu ilmselt peaks nüüd "boojumi" ametliku tõlke ilmumise järel tegema) "Eric Zann", loos esineva äärmiselt ohtliku kosmilise parasiidi bandersnatchi ladinakeelne nimi on Pseudocanis Tindalosi, kosmosejaam ise on Kadath Station jne. Selliseid väikeseid austusavaldusi on lugu täis topitud ja nad mõjuvad väga lahedalt, sest loos endas midagi lovecraftilikku (õnneks) ei ole.
Sisuks on ühe kosmilise kahjuritetõrjuja puhastusoperatsioon ühes kosmosejaamas. Nimelt on seal nähtud mingeid võrdlemisi kahjutuid aga seda ebameeldivamaid kahjureid, kusjuures need kahjurid ei ole üldse meile tuntud universumist, vaid nad on miski prao kaudu sisse tunginud hoopis teisest dimensioonist. Kehv uudis on see, et neile järgnevad juba hoopis vägevamad tegelased, kes käristavad pragu reaalsuses üha suuremaks, kuni lõpuks on oht, et saabub võimas bandersnatch, kelle saabumine tähendab kohe ka igasuguse inimtegevuse lõppu.
Kosmiline tarakanipüüdja oma kah samaaegselt mitmes eri dimensioonis eksisteeriva lemmiklooma-abilisega, kes meenutab veidi mangusti ja on ka loole nime andnud, asub vastumeelselt kahjureid otsima ja pragu reaalsuses leidma ja kinni toppima.
Mõnus lugu, ei näe põhjust alla "viie" hinnet panna.