on küll päris häid kilde ja leidlikke detaile. ning on hea, et autor otsad siiski kokku tõmbas, mõtlemata lõpututele järgedele. aga samas sunnib see otste kokkutõmbamine kiirustama. öeldakse ju, et edasimineku puudumine tähendab tagasiminekut ja nii tundubki kolmas osa eelmistest tiba nõrgemana puhtalt seepärast, et pole senistest parem. valetaja paradoksi meenutamine on ju kena, aga haldjamaailmale pakutud lahendus väga nutikana ei tundu. ok, armastus ja reetmine on igihaljad teemad, nagu ka võimu poole pürgimine ja sellega seotud korruptsioon, või siis rumalate vigade eest surmaga maksmine. minus tekitavad aga kahtlusi nö positiivsed lahendused.
esimeses osas oli end tavaliseks tüdrukuks pidav tegelane armunud haldjaprintsi ja, hmm, vastupidi. selgus, et pole tüdruk vaid pixie, mis ei teinud suhet oluliselt võrdsemaks, aga häppi endiga lõppev tõrksa taltsutus jätkus kolmandaski osas. teises osas leidis inetu sporditüdruk endale trolli ning jälle mahtus kangelastegude ja intriigide kõrvale hulk ebamääraseid puudutusi ja arglikku musitamist. nonii, ja kolmandas osas leiavad teineteist kaks pedepoissi - ühele neist on see üllatuseks ja teisele mitte eriti. jääb vägisi mulje, nagu tahakski autor öelda, et kõik on ikka nii toredad oma rassist ja värvist ja tiibade olemasolust/puudumisest ja sättumusest jne hoolimata. ametid meil kõik on head, vali, milllist tahad, eksole. mina sellist arvamust nii jäägitult ei jagaks.
või mine tea, äkki see lõpp nii häppi ei olegi. kui haldjakuninga südamedaam teatab, et tegele siis pealegi riigiasjadega, ma hakkan senikaua sõpradega kohvikut pidama.