Teine osa on tegelikult veel lahedam kui esimene. Muidugi, esimene võiks olla enne loetud, sest väga põhjalikult glamuuri olemust ja õukondade toimimist üle ei räägita, aga lausa hädavajalik esimese osa lugemine ei ole. Seekordne tütarlaps eksleb veel karmimas maailmas kui eelmine. Kõigepealt jahmatab teda see, et boyfrend talle miskipärast tema ema eelistab. Jahmatus on nii suur, et kõigepealt lõikab ta linnalähirongi tualetis küünekääridega endal juuksed maha ja koju tagasi minna nagu eriti ei tahakski. Ning kui esimene öö metroojaamas ära magatud, ongi platsis just sobivalt veidrad noored, kes näevad – või ütlevad nägevat – veidraid asju, süstivad/hingavad veel veidramaid asju ja korraldavad kah midagi kummalist.
Mina sain ära võlutud hetkest, kus peategelane nende imelike kaaslaste peidukohas magama keerab: As she dozed off, Lolli`s cat climbed over her, jumping at shadows. She reached out her hand to it, sinking her fingers into the short, soft fur. It was a tiny thing, really, but already crazy.
Kassipojal paraku sellest crazy-olemisest palju kasu ei ole, sest perenaine viskab ta paari päeva pärast läheneva metroorongi ette. Mis illustreerib umbes nagu seda, et julmust, hoolimatust ja sõgedust ei pea inimesed tingimata haldjarahvalt õppima. Kuigi neil käivad kah üsna julmad ja reetlikud mängud. Suurema osa vältel raamatust ongi maailm veetlevalt vastik. Lõpuks pöörab küll romantilise häppi endi poole, aga ma otsustasin selle andeks anda :)