See oli täpselt nii kuradi hea, kui ma arvasin, et ta on. Nii tekst kui, endast mõistagi, pildid. Kui ma jõudsin esimese sellise kohani, kus tekstilõike tavalistes raamatutes eraldavad kolm tärnikest või midagi säärast, lippasin ma vaimustusest niutsudes teise tuppa, surusin "Välimääraja" oma kaasale pihku ja hyplesin yles-alla: "Vaata! Sa vaata! Teised paneksid siia tärnikesed! Aga siin on elukas! Ja järgmises kohas on jälle teistsugune elukas! Hästi pisike! Hästi vahva! Ja neid on veel! Ja sa vaata neid pilte! Kogu raamat on neid täis!" Takkajärgi mõeldes võisin ma paista ysna sellise musta, punase habemega palli moodi, kel on head põrkeomadused. Seda see raamat inimestega teebki. Ja kui Tony DiTerlizzi on oma tuntud hääduses, siis Holly Black samuti.Kuidas kurat mõistavad inimesed mujal midagi niisugust teha? Ma mõtlen, selliseid raamatuid? vinjetid, leheservad, Sisukorra juures on prillid ja pildinimekirja silti hoiavad kaks mehikest... Tegelikult mõistetaks meilgi. Tean häid kunstnikke, tean häid kirjanikke. Aga tahtmine puudub. Mõni algaja, kui hea kunstnik oleks nõus raamatu mõnuga täis joonistama raha eest, mis jääb alla keskmise palga. Ainult et inimesed jagunevad ses suhtes kaheks, yhed ytlevad: "Jah, aga mis sa sellest mulle räägid? Ma tean seda kõike isegi," teised urgitsevad äraoleval ilmel kõrva, vahivad lage ja kostavad: "Ilus ilm täna. Tea, kas hakkab sadama?" Kommunikatsiooniakti ei toimu. Kurioosumina võiks mainida, et need viimased on kõik ja ainult kirjastajad. Seepärast saabki Eestis hästi tehtud raamatuid näha ainult siis, kui neid väljamaalt tõlgitakse ja autor ei luba teisiti trykkida kui algkujul. Ja needki on eranditult lasteraamatud. Raamatuillustreerimise kunst on meil ammu ära surnud, lastepilte veel mingil määral tehakse, kuid eks peagi kao needki. Kaanepilte tehakse harjumusest, mingi kaas peab raamatul ju olema (ehkki võimaluse korral lastakse needki sõpradel õlle eest teha või sokerdatakse ise midagi kokku). Urr. :(
Huvitaval kombel ei mainita raamatutaguses autoritutvustuses, et DiTerlizzi on illustreerinud meeletus koguses rollimänguraamatuid ning on just seeläbi saanud fändomi, mis on tõenäoiliselt oluliselt suurem kui Eesti elanikkond. Aga eks ole see tekst vast lombi taga tehtud, sest vaevalt Festart temast varem kuulnud oli. Tõlkes on nadMagic: the Gatheringustki raamatu teinud, ehkki ma sellise olemasolus sygavalt kahtlen; sellenimelise kaardimängu tarbeks on ta kyll palju pilte teinud. Jällegi, mis kirjastusel sellest, egas nad mingid mõttetud erudiidid ole. Vähemalt tõlge on igati ontlik, raamatus on vaid yks tryki- ja yks kyljendusviga. Hää, et niigi läits.
Niivõrd kui mina tean, peaks Spiderwicki raamatuid tulema viis. Neli on väljas inglitsi ja kaks juba eesti keeleski. Mis on hea. Et nad on kyllalt pisikesed, võib ehk neid kõikigi siinkandis näha. Loodan väga.
