Colfer seostub kindasti pisigeenius Artemisega ning haldjast detektiiviga. Ka seekord on loo peategelaseks riukalik põnn, noh, nii neliteist aastat vana. Ta päris täpselt ei teagi, mis ta on, aga ta on, ja üritab ennast pärliväravast sisse smugeldada. Selleks peab ta minema tagasi ellu (?), poolellu (?), ja teenima endale sinist saba selja taha. Kuid põrguvürts ehk nr.1 on avastanud, et tirts oleks paras maiuspala ja ei taha kaotada võimalust teda veelkord käest lasta. Tüdrukul nimelt pooleks plusse ja miinuseid. Niisiis aktiveerib ta ühe paha pahalase, kes tüdruku maha lasi ja kes on segunenud oma elajast loomaga, teda taga ajama. Poiss ei hiilanud ka oma maisese elus just mõistlikuse ja taiplikusega, saati veel siis, kui teda õnnestas üheksolemine bulldogiga. Jah, ei pea vist ära mainima, et loomulikult ta kukub haledalt läbi, ja loomulikult tüdruk pääseb kõikide riugaste kiuste taevaaugust sisse hõljuma.
Tegu on siis young adult kirjandusega ning säärasena täiesti nauditav elamus.
Üheks ilusaks detailiks oli Sõrmuste Isanda kaaned ning nende kasutusviis.
Kindlasti märgin ära huvitava asjaolu: mitte kordagi ei juurelnud ma tõlke kallal ega üritanud seda algkeelde transformeerida. Ehk siis, küsitavusi ei märganud. Olen ehk liiga leebes meeleolus, või mine tea, äkki ongi juhtunud see, mida pole hulk aega kogenud - tegu on väga hea tõlkega.