Saabusid päevad, mil Vaenlasel, Liitlannal ja Pimeduse Inglil tuli üksteisele vastu seista. Sest nüüd on neile viimaks nimed leitud…
Kolm kohtuvad. Selline on saatus.
Ja saatusega ei vaielda.
Need olid raamatu esimesed read. Lugu jätkub sealt, kus esimeses osas pooleli jäi. Pikkade ponnistuste kiuste ei oska ma sisu kohta lühidalt midagi kirja panna, ikka valgub jutt laiali. Nii et jätan selle osa vahele.
Tinglikult võiks märksõnadena kirja panna lootusetult minoorsetes toonides Koidu ja Hämariku loo pseudomuinasÐotimaal segatuna maagia, vabadusvõitluse ja võimuahnusega. Kogu komplott on nauditavalt kirja pandud. Ma ei mäletagi ühtegi teost/sarja, mille kangelastel ei oleks üldse häid valikuid. Iga oluline otsus muudab isikliku elu üha keerukamaks ja hullemaks. Sellega on seostatav ka peakangelase täielik passiivsus.
Kui sarja esimene köide kulus enamalt jaolt sissejuhatusele, siis selles osas nö pannakse kaardid lauale. Kõik ennustused selgitatakse lugejale ära, ka peaosalised ise on vastase äraarvamisega ühele poole saanud, nii et järgmises köites läheb loodetavasti kõvemaks andmiseks. Ehkki kõik liinid on omavahel nii läbi põimunud, et arvatavasti kurjamist niisama lihtsalt paari mõõgahoobiga lahti ei saada.
Jacoby oskab kirjutada, tal pole kiiret kuhugi. Ja tulemus on vaeva väärt. Kui ainult mingigi lõpp kogu loole paistma hakkaks, asjade praeguse seisu juures loe nagu Saja-aastase sõja esimeste aastate kroonikaid….