Naljakas on, et kuidas täiesti seosetult haakuvad ulmelisti teemad ja juhuslikult (üle)loetud jutud. Eile just toimus selline pisem vaidlus teemal, et miks avaldatakse kohalikes üldkirjanduslikes ajakirjades sellist umbset pseudoeksperimentaalset saasta. Vaat Carol Emshwilleri juttu lugedes tulid mulle just needsamad mõtted pähe.
Jutt ilmus algselt Harlan Ellisoni antoloogias «Dangerous Visions» ning oli esmalugemisel minu jaoks üks antoloogia nõrgemaid tekste. Omal ajal mõtlesin, et põhjus peitub minu keeleoskuses. Nüüd kümmekond aastat hiljem (ning teades kui tunnustatud ja oluline on see jutt ulmes ja naisulmes eriti) lugesin ma jutu taas läbi... ning pean tunnistama, et antud tekst ei suuda minus ikkagi vaimustust tekitada. Einoh, ma sain väga hästi aru, mida autor öelda tahtis, olen lugenud ka tema ja antologistide kommentaare jutule... kuid jutt ise ei meeldi mulle ikkagi. Minuarust on tegu olemuslikult kliinilise jutuga – selliste meditsiinilis-seksuaalsete kirjelduste lugemine pole just see, mida ma kirjandusest otsin.
Hindeks selline personaalne kolm: ideoloogiliselt on asi viite väärt, teostus teenib oma jälkuses ja haiguses kahe – kokku siis selline sünnipäevahõnguline tugev kolm. Koolitüdruk sai tükid kuidagi tehtud!!!
Loomulikult ei tasu nüüd minu arvustuse pärast Carol Emshwillerit vältima hakata... tal on igasuguseid tekste. Olen talt lugenud viite juttu ning skaala on lai – traditsioonilisest SF-st kuni radikaalsemat sorti uue laineni välja. Siinarvustatud tekst kuulub just sinna viimasesse kategooriasse. Ettevaatlik tasub küll antud daami loomingu suhtes olla!
Tulles aga tagasi kohalikku tõugu paberimäärijate juurde, tuleb nentida, et need siinsed eksperimendikesed on juba kirjutamishetkel vananenud ning see kohalik radikaalsus mõjub kokkuvõttes sellise mässuna madalas konnatiigis.