Kurd-Lasswitz-Preisil 1999 lühijutu kategoorias teise koha saanud jutt. Ma nimetaks seda küll pigem mitte jutuks, vaid luupainajaks, kirjelduseks, hallutsinatsiooniks, tekstiks, hingepiinaks… milleks iganes, aga mitte jutuks.
Ei mäletagi, mis seal täpselt oli, kas tuumasõda või mõni kataklüsm, kuid elu on hävinud. Kõrbeks muutunud Maale on jäänud üksainuke mees. Või on tegemist väga reaalse hallutsinatsiooniga. Oleks teine nagu elus, aga süüa ei taha, juua ei taha ja mida sel liivalagendikul ikka võtta oleks. Ja surra ka ei saa.
Mingi mõte oleks siiski tekstil ka nagu olemas. Ei ole minu maitse järgi jutt. 3=