Jutustus algab sellega, et politseinik Nick saab öösel koju kõne, kus paarimees teatab, et Caleb on kätte saadud, õigemini küll leitud surnuna. Viisteist aastat tagasi oli Caleb pikka aega hoidnud pinge all suurt tükki Inglismaast, kus ta vägistas jõhkralt 16 naist, kusjuures kõik nad olid jäänud sündmusest ka rasedaks. Kurjategija tabamiseks oli meeletult närve, aega ja raha kulutatud...lõpuks oli Nick jõhkardi tabanud. Kurjategija vandus lõpuni, et vägistaja polnud tema, et naised olid pakutud nautimiseks hoopis kellegi Shub-Niggurathile. Hullumeelse mehe kodust oli leitud okultistlikku kirjandust, satanistlik altar, jms. Nüüd oli aga tüüp nädala eest seletamatutel asjaoludel vangalst põgenenud, tema jäätunud surnukeha leiti aga ühest kaugest maakohast, iidse, megaliitidest ehitet kultuskoha keskelt.
Kuni sinnamaani on lugu äärmiselt paljulubav ning põnev. Seejärel ei suuda aga autor enam oma suurele eeskujule (Lovecraft) võrdne partner olla. Umbes teksti keskel muutub sündmustik politseiniku füüsiliseks võitluseks protoplasmast ja kombitsatest koosnevate olevustega, kes iidse kromlehhi juures (mis on värav ühte teise aegruumi) valmistuvad Shub-Niggurathi saabumiseks siia ilma. Ei tea, miks on kirjanik head ideed niimoodi ära lörtsinud - küllap tuli lihtsalt oskustest puudu -, aga üle kolme ei oleks "Long Megile" lihtsalt aus panna.