Legendi järgi on juhatab teed nende teadmiste juurde püramiid, mis asub Washingtonis, mille asutajad ja ehitajad olid vabamüürlased. Noh, see teooria ei ole muidugi uus, sellest on mitmed dokfilme ja raamatuid, aga Brown oskab siin asja mõneti uue nurga alt vaadelda küll. On röövitud Langdoni sõber ja mentor Peter Solomon, väga tähtis vabamüürlane, kes nagu selgub, ongi Muistsete Mõistatuste valvur. Löögi alla satub ka tema teadlasest õde, kes Smithsoniani salajases instituudis on edukalt teinud katseid ja saavutanud tulemusi muistsete salateadmiste (okultismi, alkeemia) ja moodsate teaduste ühendamisel. Mis suunas need uurimistööd on kulgenud – see selgub alles raamatu lõpu poole.
Romaani kõik elemendid, tegelastüpaažid ja komponendid on pärit tavapõneviku stilistikast – on kangelane, kes vastumeelselt sündmustesse kistakse ja jälitatavaks muutub; supervõimekas kaval kurjategija; miskid kurjad valitsusteenistused, kes kangelast jälitavad jne. Et päästa sõbra elu peab Langon lahendama igasuguseid salakirju ja koode ja nagu me teame on Brown selliste trikkide väljamõtlemises väga nutikas. Lugeja huvi hoitaksegi üleval sellega, et väikeste mõistatuste lahendused viivad pidevalt uuteni ja raamatu lõpuks peaks siis ootama suur avastus, varjatud Muistsed Mõistatused, vabamüürlaste suur saladus. Mis need täpsemalt on? Tegelased selle üle väga ei spekuleeri, nii et lugeja võib vabalt ise fantaseerida. Faktid jumala olemasolust? G-punkt? Tulnukate geneetikalabori koordinaadid? Segaminiaetud Rubiku kuubiku kokkupanemise valemid?
Mõned momendid, mis mulle isiklikult pisut ei meeldinud. 1) Vaatepunkti meetod pole päris aus, kuigi selline stiil ongi trillerile väga omane. Lisaks peategelasele saame me aeg-ajalt teada, mida ka teised tegelased mõtlevad – autor hoiab sellega üleval põnevust ja orkestreerib lugejale infojagamist, ent ainult autorile sobivas koguses ja moel. See tähendab, et tegelastel, kes valdavad infot kõigi saladuste kohta, laseb autor mõelda korraga ainult natukene ja kohati ka nii, et lugejat eksiteele juhtida. 2) Jällegi üks tavapõneviku moment, mida Brown üleliia kasutab on põgenemised, tagaajamised ja pääsemised. 3) Hoolimata autori ponnistustest lugejat alatult ninapidi vedada ei õnnestu tal põhipaha identiteeti varjata; 4) Tegelased, eriti Langdon, reageerivad kõigele ja liiga sageli nagu panikööridest vanapiigad – tarduvad õudusest, on šokeeritud jne.
Browni kui prosaisti võimed on ehk paremaks muutunud. Tekstis on rohkem emotsiooni. Aga olgu – hinnangu andmisel on ju küsimus selles, kas Browni uus teos vastab ootustele, ehk kas ta suudab oma hiigelpapi auga välja teenida ja on välja mõeldud midagi originaalset? Kas ta tuleb välja väärika ja uue kvaliteediga või ei suuda enam THVC ületada? Minu hinnang oleks et „jah“ ja „ei“. Brown kruvib küll hästi pinget ja mitmete saladuste lahendamised on nauditavad, ent see, millega tahetakse luua suur šokk ja üleilmne kriis on ikka väga-väga lahja. Okultismi ja vabamüürluse käsitlus seevastu on huvitav, nagu ka see, kuidas Brown lõpuks kõik igasugused müstikad, religioonid, salaseltsis ja sümbolid üheks loogiliseks tervikuks kokku lükib ja saab peaaegu nagu science fictioni. Aga minu jaoks jäi ikkagi natuke ninnu-nännuks.