Ulme on selle kandi pealt, et siin on klassikaline küsimus "Mis siis kui?" Mis siis kui keegi leiutab absoluutselt kõikvõimsa elektrooniliste koodide lahtimurdmise algoritmi ja see satub sellise organisatsiooni kui NSA valdusesse. Et mitte ühtki kirja pole keegi enam võimeline arvutist saatma, mida USA luure lahti ei murraks. Ja mis siis kui see leidur saab teada, et valitsus kavatseb masina abil totaalse nuhkimise sisse seada ja kirjutab siis vastukoodi, mis Digitaalkindluse hulluks ajab. Ning edaspidi näib, et kõik soovijad võivad endale osta vabalt igavese ja lõpliku kaitse elektroonilise nuhkimise eest. Leidur muidugi mõrvatakse ja läheb lahti triller.
Ette heita on selle romaani puhul nii paljut, et jutt läheks pikale. Puudusi on siin kõiges - alustades karakteritest ja nende motivatsioonist ning lõpetades segasevõitu autoripositsiooniga. Kas siis NSA on hea või halb ja kas valitsus tohib mõrvata ja nuhkida või mitte. Halenaljakas on seegi, et enamiku puslesid lahendab lugeja palju kiiremini kui romaani tegelased ja et elukutseline palgamõrvar külvab surma igapoole ümberringi, niidab loogu süütuid kõrvaleseisjaid, ent oma sihtmärgile - salatööks ettevalmistamata keeleteadlasele - ta pihta ei saagi. Õieti saab küll, aaga ainult üks kord ja ainult kergelt haavab teda. Mis puutub autori puterdamist e-mailide krüptimisega, siis on see kõik üks kapsas ja mingit loogikat on raske leida. Nagu üldse tervest romaanist. No aga see oli ka Browni debüütteos ja edaspidi läheb tunduvalt paremaks. Teatav hoiatav sõnum on muidugi olemas, selle eest ka "kolm".