Dan Brown

Ulmeliseks teevad asja eelkõige kirjeldatud tehnoloogiad. Kuigi autor väidab raamatu alguses, et kõik tehnoloogiad eksisteerivad ka tegelikkuses, on seda küllaltki raske uskuda. Lumest ja liivast kuulidega tulistavad püssid, täiesti nähtamatud ja hääletud helikopterid jne. Päris kindlalt kuulub aga ulme alla üks raamatus kirjeldatud meteoriidiga seotud toiming, mida aga tulevaste võimalike lugejate mõnu rikkumata on siinkohal võimatu lähemalt valgustada.

Sisust: andmete analüüsi ja töötlusega tegeleva valitsusorganisatsiooni tippanalüütik Rachel Sexton saab kutse Presidendilt. Ameerika omalt muidugi. Arktikas, merre ulatuva jääliustiku seest, 100 meetri sügavuselt on leitud meteoriit, kus on selgelt näha mingeid fossiilseid putukate jäänuseid. Ilmselge tõestus maavälise elu olemasolu kohta. President palub Ms. Sextonit NASAvälise sõltumatu eksperdina kohale sõita ja kinnitada koos teiste tsiviilteaduritega nähtu adekvaatsust. Rachel viiaksegi ülikiire hävitajaga kaugele Arktikasse, kus merre ulatuva liustiku peal on püstitatud ajutine laager. Esmapilgul tundub leid olevat täpselt see, mis NASAle nii hädasti vaja on: sadu aastaid jääs lebanud meteoriit, mis tõestab, et elu leidub mujalgi peale Maa. Kuid õige pea hakkab Rachelile tunduma, et tegemist on suurejoonelise võltsinguga ja keegi on saladuse hoidmise nimel valmis kõigeks. Algavad mõrvad ja raamatu teine pool on väga danbrownilikult peadpööritav action.

Rohkem ei tahaks potensiaalsete lugejate mõnu mitte rikkuda. Brown armastab oma lugejat teadlikult petta ja eksiteele juhtida. Kuna see oli minu kolmas raamat samalt autorilt, siis ei valmistanud erilist raskust umbes 250 lk. enne lõppu peakurjami äraarvamine. Aga see ei vähendanud lugemisnaudingut sugugi. Üsnagi tüüpiliselt on peatükid lühikesed ja lõppevad alati cliffhangeriga nii, et raske on raamatut käest panna.

Igav seda raamatut lugedes ei hakka kindlasti. Esimene pool raamatust on aeglasem, tegevus toimub vaheldumisi Washingtoni võimukoridorides ja Arktikas liustiku peal. Teine pool läheb tunduvalt tempokamaks kuni ülitiheda lõpuni välja. Ulmelisuse vähesust kompenseerib ääretult ladus jutustamisoskus ja kaasamõtlemist nõudev sisuline pool. Lugege!

Mida tasub eriti kiita (ja seda saab Browni puhul alati teha), on see, et kirjanikul on, millest kirjutada. Browni on läbi teinud korralikud kursused okeanograafiast, polaaralade geoloogiast ja meteoriidindusest. Nii at asjalikke ja põnevaid teaduslikke ekskursse on romaanis küllaga. Teine peamine pluss on see, et mahuka raamatu saab läbi kahe päevaga, kui pisut aega toitumiseks jätta. Et põnev on ja naljalt käest ei pane.

Nüüd miinustest. Kuivõrd see oli mul kolmas Browni romaan, siis ei valmistanud kurikaela äraarvamine juba üsna algusest peale tõepoolest mingit probleemi. Brownile omaselt eksitab ta lugejat metoodiliselt õigetelt jälgedel kõrvale, avab sündmustikku just selle kandi pealt, et lugejal tekiks eksiarvmus. Teiseks suureks miinuseks on pisut lollakas, ehk isegi anektootlik lõpp, milles paha saab oma palga ja positiivsed tegelased saavad õnnelikuks. Palju tegevust toimub USA võimukoridorides ja ehkki Brown küll hoiatab igasugu security- ja riigifriikide eest, ei tõmba ta kogu süsteemile siiski päriselt vett peale (a la Puzo)… USA president on ideaalinimene jne. Äpardunult on kujutatud ka senaator Sedgewicki liini – presidendikd pürgija on pidevalt ümbritsetud igasugu abide ja nõustajate tiimiga, siin saadab senaatorit aga ainult üks neegrineiu.

Ent olgu peale, need on kõrvaldetailid. Oluline on romaani sõnum – maniakkidest riigitegelased ja sõjaväelased ei kohku tagasi ükskõik kui suure pettuse ja kui mitme mõrva ees, et oma tähtsust ja võimu veelgi suurendada. Ja kui see sõnum on kirja pandud ülipõnevas stiilis, siis mida sa ikka veel tahad. Loetavust arvestades võiks hindeks olla kindel “viis”, lollaka ja lahja lõpu pärast siiski “neli”.

Peaks veel mainima, et senaator Sextoni toetatud NASA erastamise kava polnudki minu meelest kuigi hullumeelne, pigem tagaks see kiirema kosmosehõivamise kui praegune jokutamine. Romaani eestikeelse tõlke tegi Matti Piirimaa, ent peale süstiku nimetamise raketiks joonealuses märkuses ja lennuväe segiajamise mereväega filmist "Tippkutt" rääkides mulle erilisi vigu silma ei hakanudki. Ja näiteks Mariaani sügaviku asukoha osas parandas ta ühe autori tehtud vea. Muidugi on väga võimalik, et lugesin tõlget liialt pealiskaudselt, pealegi pole ma ju originaali lugenud.

Esiteks ei salli ma filme ja raamatuid, kus üht infokildu narritatakse nagu missivõistluse tulemusi - trummid põrisevad, peategelased teevad nägusid ja konferansjee naeratab. Seisab ja naeratab. Veel naeratab... Ja veel naeratab... No mida ta eputab, palju neid võimalusi siis ikka on, aga tema üritab publiku ila tilkuma saada ja loeb sekundeid... Ja siis tuleb reklaamipaus.
Persse! Odav. Kui seltskond läheb viimast lahingut pidama veealuse vulkaani kohale, on siililegi selge, et küllap see purskama pannakse. No pannakse, midagi ei ole teha. Sa loodad, et autor ei tee nii labaselt, aga ta ei halasta. Või kuidas võib tõsise näoga kirjutada, et "pind kadus tal alt just siis, kui ta tõstevöö kinni sai", aga maitselagedus ilmselt ei tunne piire.
Lugeja teadlik eksiteele viimine on kah asi, mis ilmselt töötab hästi ainult teatud piirini, sest kui loo algus lõpule ikka korralikult vastu räägib... Kui ebatõenäolisi kokkusattumisi ja viimase hetke õnnestumisi liiga palju saab, laguneb lugu silme ees laiali karikatuurseks koomiksimaailmaks.

Raamatu päästab täielikust hävingust juba eelpool mainitud korralik taustatöö ja ladus jutustamisstiil. Selline hea kahe õhtu meelelahutus, kui aju puhkust vajab.