“Angels & Demons” on esimene lugu Harvardi religiooniajaloo ja sümboloogia professori Robert Langdoni seiklusest. Langdon kutsutakse Genfi, asutusse nimega CERN, mis on Euroopa moodsaim teaduskeskus. Seal on avastatud antiaine. Teadlane, kes sellega hakkama sai, on brutaalselt tapetud. Ühtlasi oli see teadlane ka preester ja enda meelest leiutas ta tõestuse jumalale. Antiaine on tõestus loomisloole, et mittemillestki saab midagi luua. CERN on tõesti olemas ja ka antiaine on CERNis avastatud. Browni ulmeline panus on see, et lisaks on leiutatud ka teatavat laadi kanister, millega antianet saab transporteerida. Tegelikkuses tuleb seda hoida torus, kus osakesed ringlevad kiirusel 13 000 km sekundis... antiaine kokkupuude ükskõik millega põhjustab kohutava plahvatuse. Ulmeline on ilmselt ka lennuk, millega Langdon Genfi ja hiljem Rooma lendab - ookeani ületab see ühe tunniga. Brown kinnitab oma võrgulehel sellise lennuki prototüüp on olemas ja 2006 peaks see juba kasutuses olema. No elame ja näeme.
Niisiis on too teadlane tapetud ning Langdon kutsutakse seepärast, et ta on ekspert Illuminaatide nimelise salaühingu alal. Illuminaadid said alguse 16. sajandi Roomast, nad olid teadlased, kes sattusid konflikti katoliku kirikuga. Nad vandusid kirikule kättemaksu Galileo tagakiusamise eest. Hiljem segunesid nad vabamüürlastega ja arvatakse, et nad põimisid ülemaailmse vandenõu kiriku võimu kukutamiseks. Illuminaadid olla hävitatud aga nüüd on nad äkki platsis ja tõestusena kõrvetanud tapetud preestri rinnale oma põletusmärgi. Langdon suundub Rooma, sest just sinna on viidud antiaine. Hiljuti on surnud ka paavst ja kardinalid asuvad määrama uut, kui neli neist röövitakse. Illuminaadid ähvardavad Vatikani õhku lasta ja kinnituseks hakkavad nad mõrvama kardinale. Koos surnud teadlase kena tütrega hakkab Langdon Vatikani arhiividest kaevama Illuminaatide saladusi, lahandama peidetud võtmeid, mis tuleb leida peamiselt kunstiajaloost. Nii et tavapärane action on siin segatud intellektuaalse põnevusega. Tegevus toimub ühe päeva jooksul, hingematvas tempos.
Romaani tõsisemaks plaaniks on teaduse ja religiooni vahekord maailma ajaloos ja arengus. Brownil on kombeks oma lugejat üsnagi eksitada ja kohati isegi ebaausalt teda valedele jälgedele saata... Ütleme nii, et ene lõpu kiskus asi kuidagi väga läilaks ja ma olin valmis raamatu juba vihahoos nurka heitma. Nii et jäingi autori peitusemängu uskuma. Lõpp aga seevastu pettumust ei valmista!