Peategelane on noor psühhiaater Juliette, kes kutsutakse ühte kliinikusse ühte konkreetset patsienti ravima. Mees nimega Chris ei jäta kuidagi vaimuhaige muljet ja on oma arstist silmnähtavalt targem, mida võib muidugi seletada ka tema varasema teadlasekarjääriga. Arsti ja patsiendi vahel tekivad tunded, end need peavad oma realiseerumist veel ootama, sest vahele tuleb pikk sündmusteahel. Ühel päeval tapetakse kahe mehe poolt kõik psühhiaatriakliiniku töötajad ning ravialused. Chris ja Juliette pääsevad veresaunast ning mees räägib naisele, et tegelikult polnudki haigla nagu päris haigla, vaid ainult lõks, kuhu oodati Leiberi-nimelise mehe saabumist. Chris ja Leiber olla kunagi koos tegutsenud valitsuse uurimisprogrammis, mis keskendus üleloomulike võimetega inimestele. Leiberis olid rohkem arenenud negatiivsed küljed ja ta väljus kontrolli alt. Nüüd tahab ta tappa Chrisi ja hävitada kogu maailma.
Hea ja halb seatakse mustvalgel printsiibil kohtadele ja võitlus hakkab pihta. Mängu tuleb Juliette´i söakas ema, kes otsustavatel hetkedel kohale saabub. Juliette´i 7-aastane õde, lapsgeenius. Rastapatsidega macho ja püstolikangelane Trigger Man. Kaks nüri meest Kurjuse poole pealt, kelle pidev omavaheline vaidlus filmide teemal peaks vist vaimukas olema. Jne. Kõik tegelased on üheplaanilised ja ebausutavad. Traagilised sündmused, mis nende eluteed tabavad, ei sunni neid sugugi riigivõimu poole pöörduma, vaid sukeldutakse hoogsalt eluohtlikku seiklusse, motiive autor muidugi ei selgita.
Kogu see trall meenutas "humoristlikku põnevussarja" A-Rühm, kus tegelastel puudub enesealalhoiuinstinkt ja sõltumata olukorrast visatakse pidevalt kildu. Õnneks tekitab see suhteliselt mahuka romaani teksti sisse hästi palju dialoogi, mis võimaldas asja ka kiiresti ja kergelt läbi lugeda.