Tark, sportlik ja hea välimusega teadlane Steve palgatakse üheks reisiks Maa–Marss–Maa liini sõitva laeva “Arcturus” pardale, et välja selgitada, miks sel IPC kurgikujulisel uhkusel kuidagi sõiduplaani järgida ei õnnestu. Selgitab ka, aga see pole väga oluline, sest mingid Päikesesüsteemi välisaladelt kohale saabunud kurjamid asuvad laeva poolel teel katki lõikama ja minema pukseerima. Steve’il õnnestub koos targa, sportliku ja hea välimusega tibi Nadiaga end nende eest ära peita, Ganymedesel hädamaanduda ning käepärast olevast kolast abi kutsumiseks vajalikku kõrgtehnoloogiat (ja eluspüsimiseks vajalikku madaltehnoloogiat) ehitama hakata.
Ganymedes on mõistagi täpipealt nagu meie sõbralik sinine planeet, ka sealne floora ja fauna kõlbab süüa. Osa sellest on aga paraku mõistuslik — konkreetselt siis rumalad, äbarikud ja inetud koopaelanikud, kellel on kuus jäset ja kes kehvemini varustatud elusorganismidesse leppimatu vaenulikkusega suhtuvad. Mis on muidugi igati sobiv reaktsioon, sest inimesed asuvad neid otsekohe nottima (ette rutates ütlen, et romaani kandvaks ideeks ongi ‘neli jäset hea, kuus jäset halb, elagu õiglane genotsiid’).
Kauaks nad kosmosehätta ei jää; romaani teises pooles annavad nad koos sõbralike, aga ihult nõrgavõitu Titaani humanoididega “Arcturuse” kaaperdamises süüdi olevatele jupiterlastele pasunasse ning hakkavad siis kõigist heade poolele jäävatest Päikesesüsteemi liikidest armeed kokku ajama, et nood pahalased üldse ilmast ära hävitada. Laeva vangishoitud reisijad saavad ka ilusti koju.
“Doc” Smith ise olla seda nimetanud oma kõige tõsiteaduslikumaks romaaniks, milline väide on kahtlemata alatu laim (jäägu selles veendumine lugejale koduseks ülesandeks). Teksti stiilist rääkides võiks mainida, et autori Lensmani-romaanidest inspireeritud ürgaegse arvutimängu Spacewar! üks autoreid kirjeldas Smithi kui “toidukeemikut, kelle keel on tundlik ja elegantne nagu suruõhuvasar”. Dialoogid kubisevad “totally rad” kvaliteedis fiktsionaalsest slängist, mis küllap juba kirjutamise aegu rumala mulje jättis (eeskätt just neiu Nadia kõnetamiseks näib peategelane iga kord uue ja eelmisest jaburama tiitli välja mõtlevat).
Ehkki “õiglane” hinne sellele — ja kõigi eelduste kohaselt ka viimsele kui ühele teisele tema teosele — oleks kusagil ühe kandis, lugesin ma romaani puhtalt selle naiivse pulp-õhustiku pärast, teades, millega riskin. Kõik see eluks sobiv ja elust kubisev Päikesesüsteem, Tõsisest Rauast™ tehnika, nihikskaaladest kubisev kosmoselaeva sild, jõuväljad ja -kiired, joatoru kaliibriga raygunid… ehhee. Ühesõnaga, sain sealt, mida tahtsin, ülejäänu võib rahulikult andeks anda ja — pärast esimese Lensmani lugemist — autori maha kanda.