Children of the Lens on vana kooli kosmoseooper. See on otsene järg raamatutele "Galactic Patrol", "Grey Lensman" ja "Second Stage Lensman" ning lõpetab ühtlasi Galaktikapatrulli-seeria. Siinses väljaandes on see neljaosaline lugu peategelase Kimball Kinnisoni seiklustest, aga seerial on olemas ka kaks raamatut eellugusid.
Galaktikapatrulli võitlus Boskone kosmosepiraatidega oleks eelmises osas nagu lõpule jõudnud. Praeguse loo alguseks on sellest möödunud kakskümmend aastat, mille jooksul on kahes galaktikas valitsenud rahu. Kimball Kinnisoni ja Clarissa MacDougalli peres on üles kasvanud viis last (kõige vanem vend ja neli nooremat õde).
Kuid nüüd toimub kahes galaktikas taas midagi kummalist. Muidu rahulikel planeetidel puhkevad ilma mingi nähtava põhjuseta massihüsteeriad, rahutused ja mässud ning toimuvad jubedad massimõrvad. Relvastatud piraadilaevu jahtima harjunud Galaktikapatrull on sellise nähtamatu vaenlasega vastamisi seistes täiesti nõutu.
Samal ajal hakkab selgeks saama, et Kimi ja Clarissa lapsed - ainsad kahe läätsekandja kooselust sündinud olendid universumis - ei ole päris tavalised. Vanim lastest ja ainus poeg Kit tundub olevat lihtsalt väga hea läätsekandja, kuid neli teismelist tütart hakkavad näitama võimeid, mis on kujuteldamatud isegi teise taseme läätsekandjatele...
Ma ütlesin eelmise raamatu juures, et doktor Smithi kirjutatud raamatud on mulle vastu ootusi juba täitsa armsaks saanud. Seetõttu olid mu ootused seeria viimasele osale senisest natuke kõrgemad. Esmapilgul tundus ka, et autor on kogu loo lõpetamiseks väga head plaanid ja mõtted valinud.
Mulle tegelikult tohutult meeldivad "põlvkondade vahetuse" tüüpi lood. Siin oleks saanud kirjutada midagi Arthur C. Clarke'i romaani "Lapsepõlve lõpp" sarnast, kus laste võimed ja mõtted jäävad eelmisele põlvkonnale täiesti mõistetamatuks. See, et selline roll on antud tütardele, mitte nende vanemale vennale, on ka täitsa armas.
Samuti on väga nutikas mõte teha Boskone organisatsioonist nähtamatud põrandaalused terroristid. Pärast neile osaks saanud hävitavaid sõjalisi lüüasaamisi ongi see järgmine loogiline samm ning peegeldab väga hästi Galaktikapatrulli ja Boskone positsioonide aeglast aga vääramatut vahetumist kogu seeria jooksul.
Aga tegelikult ei hakka kumbki nendest mõtetest siin päriselt tööle. Põlvkondade vahetuse mõte on siin täitsa olemas, kuid autor ei julge lahti lasta oma vanast läätsekandjate meeskonnast ning Kim, Worsel, Tregonsee ja Nadreck tegutsevad siin ikka edasi nagu juba hallipäised musketärid Alexandre Dumas' romaanis "Kakskümmend aastat hiljem".
Sama probleem on asjaoluga, et Boskone tõeline ja lõplik organisatsioon peaks nüüd olema nähtamatu kurjus, mille vastu Galaktikapatrull enam oma kosmoselaevastike ja planeete põrmustavate superrelvadega võidelda ei saa. Aga kuna fännid seda ootavad, siis tõmmatakse siin lõpuvõitluseks ikka kuskilt ka piraatide tohutu laevastik välja.
Ega ma otseselt pahane ei ole, et ma doktor Smithi Galaktikapatrulli-seeria läbi lugema pidin. Ma arvan jätkuvalt, et kolmas romaan oli täitsa OK ja kui ma oleks pärast esimest raamatut lõpetanud (nagu kiusatus oli), siis poleks ma sinna jõudnud. Kuid tervikuna saab selle kõige kohta siiski öelda lihtsalt "ajaloolise väärtusega".
Hinnang: 4/10