Second Stage Lensman on vana kooli kosmoseooper. See on otsene järg raamatutele "Galactic Patrol" ja "Grey Lensman" ning järgneb kohe eelmise osa lõpustseenile, kus Galaktikapatrulli laevastik ründab oma põhivastase, Boskone organisatsiooni teise galaktika juhtide, Eichi nõukogu planeeti.
Kuid nagu varemgi, selgub pärast lahingut, et Eichi nõukogu ei olnud ikkagi Boskone kõige kõrgem juhtorgan. Samuti on praktiliselt terve teine galaktika oma ressurssidega ikka veel Boskone käes. Ainult Kimball Kinnison, kellest on saanud nüüd esimene teise taseme läätsekandja, saab siin aidata.
Uskumatu, aga ma pean tunnistama, et doktor Smithi raamatud on nüüd kolmanda köite juures mulle täitsa armsaks saanud. Võtmeks, nagu ma ka teise raamatu puhul kirjutasin, on eelhäälestus. Teades, mis tulemas on, võib seda kosmiliste superkangelaste möllu täitsa meeldiva tundega lugeda.
Kuigi lugu on kõigis kolmes raamatus sisuliselt üks ja seesama, on kolmas ikkagi ehk kõige paremini kokku pandud. Erinevalt teisest osast, kus oli väga palju igavat põrandaalust uurimist ja luuramist, põrutatakse siin algus käima kohe suurema kosmoselahinguga ning ka edaspidi on vaiksemad osad madinaga kenasti tasakaalus.
Originaalis on selle raamatu pealkirjas "lensmen" (mitmuses), sest Kim pole ainus teise taseme läätsekandja. Samas ei saa tema vanad sõbrad Worsel ja Tregonsee enam eriti eetriaega - natuke jagub leheruumi uuele tulijale nimega Nadreck, kuid üldiselt on kogu lugu ikkagi Kimi pidu.
Samas saab siin läätsekandjaks esimene naine, juba esimesest raamatust tuttav Clarissa MacDougall. Ning kuskil pillatakse ka lause, mis ütleb midagi sellist nagu: "sugude vaheline võrdsus on kõige kindlam näitaja selle osas, kas selle planeedi kultuur on tsiviliseeritud või mitte". Jälle täitsa armas.
Smithi raamatutesse külmalt sisse hüpates ei hakka need tõenäoliselt meeldima. Aga nagu näha, kui mingil põhjusel võtad ette sarja läbi lugeda, siis võib see tasapisi peale minna küll. Mingis osas on Smith üllatavalt kindla ja stabiilse käega kirjanik ning vähemalt siit oleks nii mõnelgi teisel võimalik temalt õppida.
Hinnang: 5/10
Kuid nagu varemgi, selgub pärast lahingut, et Eichi nõukogu ei olnud ikkagi Boskone kõige kõrgem juhtorgan. Samuti on praktiliselt terve teine galaktika oma ressurssidega ikka veel Boskone käes. Ainult Kimball Kinnison, kellest on saanud nüüd esimene teise taseme läätsekandja, saab siin aidata.
Uskumatu, aga ma pean tunnistama, et doktor Smithi raamatud on nüüd kolmanda köite juures mulle täitsa armsaks saanud. Võtmeks, nagu ma ka teise raamatu puhul kirjutasin, on eelhäälestus. Teades, mis tulemas on, võib seda kosmiliste superkangelaste möllu täitsa meeldiva tundega lugeda.
Kuigi lugu on kõigis kolmes raamatus sisuliselt üks ja seesama, on kolmas ikkagi ehk kõige paremini kokku pandud. Erinevalt teisest osast, kus oli väga palju igavat põrandaalust uurimist ja luuramist, põrutatakse siin algus käima kohe suurema kosmoselahinguga ning ka edaspidi on vaiksemad osad madinaga kenasti tasakaalus.
Originaalis on selle raamatu pealkirjas "lensmen" (mitmuses), sest Kim pole ainus teise taseme läätsekandja. Samas ei saa tema vanad sõbrad Worsel ja Tregonsee enam eriti eetriaega - natuke jagub leheruumi uuele tulijale nimega Nadreck, kuid üldiselt on kogu lugu ikkagi Kimi pidu.
Samas saab siin läätsekandjaks esimene naine, juba esimesest raamatust tuttav Clarissa MacDougall. Ning kuskil pillatakse ka lause, mis ütleb midagi sellist nagu: "sugude vaheline võrdsus on kõige kindlam näitaja selle osas, kas selle planeedi kultuur on tsiviliseeritud või mitte". Jälle täitsa armas.
Smithi raamatutesse külmalt sisse hüpates ei hakka need tõenäoliselt meeldima. Aga nagu näha, kui mingil põhjusel võtad ette sarja läbi lugeda, siis võib see tasapisi peale minna küll. Mingis osas on Smith üllatavalt kindla ja stabiilse käega kirjanik ning vähemalt siit oleks nii mõnelgi teisel võimalik temalt õppida.
Hinnang: 5/10