Kõnealune teos on Lensmani sarja neljas raamat. Peategelane, kõige kõvem lensman üldse, on eelmises osas just eddorianide käsilastele piraatidele kitli peale andnud ning nende siinkandi peabaasi ja pealiku hävitanud. Ta kahtlustab aga, et hävitatud pealik polnudki kõige kõvem paha ning imbudes ülegalaktikalisse narkokurjategijate ketti asub otsima neid kõige hullemaid.
E.E. Doc Smithi loetakse kosmoseooperi isaks ja Lensmani sarja maailma esimeseks scifi romaanide sarjaks (kirjutatud 1937-48). Eeltoodut teades asusin ma seda raamatut lugema rohkem ajaloolisest huvist, lootmata mingit katarsist. Eks nii oligi, siuke pulp. Kangelane leiutab kõik, mida vajab, käigupealt. Paari esimese peatüki jooksul oli jõudis ta maha pidada võiduka kosmoselahingu, osaleda ballil, käia esimese inimesena ära naabergalaktikas ja päästa seal terve planeedi.
Suur osa raamatust on aegunud - umbes poolest libises pilk nii üle, et midagi meelde ei jäänud. Üldiselt igavene jamps ja jaburdus.
Aga jabur ei pruugi alati halb olla. Oma ülesehituselt meenutas see Lensman hirmsasti James Bondi. Kõik see, kuidas kutt üksi läbi peosaalide, tshikkide ja plahvatuste peapahani jõuab,millele järgneb siis suure pauguga lõpp. Isegi huumor, mis bondid loetavaks-vaadatavaks teeb, on Lensmanis olemas. Näiteks on supermees vahepeal sunnitud kasutama ämbliku keha. Kehast lahkudes suunab ta ämblikukese toidupalukeste juurde - sest lensmanid ei jää kunagi võlgu!
Seda raamatut ei soovita ma neile, kes midagi head lugeda tahavad. Kes aga tahab teada, kus Hamiltonide ja Bankside juured on, võib proovida. Erinevalt paljudest moodsatest kosmoseooperitest pole see eriti paks ja on naljakas.