Galactic Patrol on vana kooli kosmoseooper. Galaktika on siinses loos juba tihedalt asustatud, kuid seni on igasugused asundused (ja kõikvõimalikud tulnukarassid) enamasti normaalselt läbi saanud, vaid planeetidevaheline kuritegevus tekitab probleeme. Tasapisi on aga Maa ja sellele lähemate planeetide korravalvuritest välja kasvanud Galaktikapatrull, mis on selle probleemi suures osas lahendanud.
Galaktikapatrulli teeb võimsaks salapärase iidse tulnukarassi kingitus - lääts, mille iga korravalvur peab enne volituste saamist välja teenima ja mis annab neile üliinimlikud võimed. Viimasel ajal aga toimub galaktikas asju, mis isegi need võimed proovile panevad. Kosmosepiraadid on nimelt muutunud ebatavaliselt võimsaks ja ei rüüsta ainult kaubalaevu vaid hävitavad ka Galaktikapatrulli sõjalaevu.
Noor läätsekandja Kimball Kinnison saab kohe peale volituste saamist raske eriülesande. Nimelt peab ta võtma ühe eksperimentaalse kosmoselaeva ja sellega iga hinna eest vallutama piraatide ühe sõjalaeva. Kimball saab küll vastaste laeva kaaperdamisega hakkama, kuid siis selgub hirmus tõsiasi - üksikute piraatide asemel seisab Galaktikapatrulli vastu terve sõjaväeline organisatsioon, kes on neist võimsamgi...
Peab ütlema, et päris nii lihtsakoelist teost ma otseselt ei oodanud. Smithi on mitmelt poolt tunnustatud kui kosmoseooperi-žanrile alusepanijat, kuid seda fakti võib küll hea sõnaga meeles pidada, aga ajalooliste teenete eest ei tasu kedagi ka liiga palju tunnustada. Praegu ette võttes paistab kogu Galaktikapatrulli maailm kahjuks küll selgelt alamõõdulisena.
Positiivseid külgi on siin muidugi ka. Kohati, eriti näiteks just esimese piraatide kosmoselaeva abordaaži kirjeldades, on Smithi kirjeldused võimsad ja huvitavad. Üks hea piraadiseiklus kosmoses pole üldse paha mõte ning siin võiks eeskujuks olla näiteks Rafael Sabatini "Kapten Bloodi odüsseia" või miks mitte Aino Perviku "Arabella, mereröövli tütar".
Ma ütlekski, et palju tugevam on selle raamatu esimene pool, kus Galaktikapatrull on neile endalegi teadmatult täiesti nurka surutud ning piraatide ülemvõimu eest põgenemisel tuleb kasutada nõkse ja kavalusi. Meelde tuli Eric Frank Russelli "Wasp", mis mulle täitsa muljet avaldas. Teises osas aga arendab Kimball oma supervõimeid edasi ja piraate hakatakse üsna vabalt teelt pühkima.
Sellel hetkel saab kogu loost üsna igav superkangelase-koomiks. Huvitaval kombel ongi Galaktikapatrull üsna hästi võrreldav Rohelise Laterna korpusega (kuigi vaatasin, et tolle kuulsa koomiksi looja seost eitab). Kas sellest võrdlusest või ajaloolisest huvist võib seda ja teisi Galaktikapatrulli raamatuid lugeda. Muus osas midagi väga soovitada siin aga ei ole.
Hinnang: 3/10
Galaktikapatrulli teeb võimsaks salapärase iidse tulnukarassi kingitus - lääts, mille iga korravalvur peab enne volituste saamist välja teenima ja mis annab neile üliinimlikud võimed. Viimasel ajal aga toimub galaktikas asju, mis isegi need võimed proovile panevad. Kosmosepiraadid on nimelt muutunud ebatavaliselt võimsaks ja ei rüüsta ainult kaubalaevu vaid hävitavad ka Galaktikapatrulli sõjalaevu.
Noor läätsekandja Kimball Kinnison saab kohe peale volituste saamist raske eriülesande. Nimelt peab ta võtma ühe eksperimentaalse kosmoselaeva ja sellega iga hinna eest vallutama piraatide ühe sõjalaeva. Kimball saab küll vastaste laeva kaaperdamisega hakkama, kuid siis selgub hirmus tõsiasi - üksikute piraatide asemel seisab Galaktikapatrulli vastu terve sõjaväeline organisatsioon, kes on neist võimsamgi...
Peab ütlema, et päris nii lihtsakoelist teost ma otseselt ei oodanud. Smithi on mitmelt poolt tunnustatud kui kosmoseooperi-žanrile alusepanijat, kuid seda fakti võib küll hea sõnaga meeles pidada, aga ajalooliste teenete eest ei tasu kedagi ka liiga palju tunnustada. Praegu ette võttes paistab kogu Galaktikapatrulli maailm kahjuks küll selgelt alamõõdulisena.
Positiivseid külgi on siin muidugi ka. Kohati, eriti näiteks just esimese piraatide kosmoselaeva abordaaži kirjeldades, on Smithi kirjeldused võimsad ja huvitavad. Üks hea piraadiseiklus kosmoses pole üldse paha mõte ning siin võiks eeskujuks olla näiteks Rafael Sabatini "Kapten Bloodi odüsseia" või miks mitte Aino Perviku "Arabella, mereröövli tütar".
Ma ütlekski, et palju tugevam on selle raamatu esimene pool, kus Galaktikapatrull on neile endalegi teadmatult täiesti nurka surutud ning piraatide ülemvõimu eest põgenemisel tuleb kasutada nõkse ja kavalusi. Meelde tuli Eric Frank Russelli "Wasp", mis mulle täitsa muljet avaldas. Teises osas aga arendab Kimball oma supervõimeid edasi ja piraate hakatakse üsna vabalt teelt pühkima.
Sellel hetkel saab kogu loost üsna igav superkangelase-koomiks. Huvitaval kombel ongi Galaktikapatrull üsna hästi võrreldav Rohelise Laterna korpusega (kuigi vaatasin, et tolle kuulsa koomiksi looja seost eitab). Kas sellest võrdlusest või ajaloolisest huvist võib seda ja teisi Galaktikapatrulli raamatuid lugeda. Muus osas midagi väga soovitada siin aga ei ole.
Hinnang: 3/10