Tegevus keerleb ühe avastuse ümber, mille teeb laboris üks raamatu kahest peategelasest. Tänu sellele avastusele ja jõuka sõbra olemaolule, sünnib kosmoselaev ja terve rida muid kavalaid aparaate. Paraku saab asjast haisu ninna kade kolleeg, kes julgeolekuorganisatsiooni mahitusel hakkab oma õelat plaani pidama.
Edasi rännatakse tähtedevahelises ruumis, valguse kiirus ei ole takistuseks, peale seiklusi ühel roheliste humanoidsete asukatega planeedil jõutakse taas õnnelikult koju tagasi.
Oma iseenesestmõistetavuses on raamat isegi naljakas. Tegelased on eranditult sihvakad ja laiaõlgsed, isegi vastalised on aumehed. Deus ex machinaid, mis tegelasi täbarast olukorrast parajal hetkel päästsid, oli siin raamatus nii palju, et ei jõua kokku lugeda. Päris vääriline paariline varasele nõukogude ulmele.
Ja siiski, kogu oma primitiivsusele vaatamata, on raamatusse siiski midagi kirgast kätketud. Siiamaani on meeles kosmoselennu kirjeldus või meeldetuletus, et kunagi elati maailmas, kus abielu ihaldatud naisega oli eesmärgiks omaette.