Kuigi Miriam Allen deFord on avaldanud ka omajagu ulmet, põhineb ta peamine tuntus siiski aimekirjandusel, täpsemalt elulugudel ja kuriteo olemust lahkavatel raamatutel... antud juhul ei tasu muidugi nina kirtsudada, sest mõlemas zhanris oli ta selle tõsisema ning sentsatsiooni mittetaotleva suuna esindaja. Ulmesse tuli Miriam Allen deFord juba üsnagi kuulsa kirjanikuna, tuli seetõttu, et ulme aitas tal väljendada mingeid seisukohti ja probleeme, millele tavakirjandus kitsaks jäi. Kasvõi käesolev jutt...
Keegi Malley on loonud süsteemi ohtlike kurjategijate ümberkasvatamiseks. Süsteem põhineb iidsel ja äraproovitud meetodil... teate ju küll, et kui mingi delikatessirestoran võtab uued töötajad, siis lastakse neil end iiveldamiseni neistsamadest delikatessidest täis õgida... siis edaspidi ei teki kiusatust ning saavad rahulikult oma tööd teha. Malley leidis, et kurjategijatega tuleb sedasama teha – lasta neil oma perversseid kirgi virtuaalselt ikka ja jälle läbi elada. Suur osa lastepilastajaid, mõrtsukaid, vägistajaid, kannibale ja neid teisi muideks paranesidki... loomulikult on persoone, kes süsteemile ei allu, kuid jutt pole neist.
Tegelikult on jutt sellest, et ükski süsteem pole ideaalne ning juttu on ka inimesele miskipärast üliomasest ja sadistlikust kättemaksukirest. Me ju tahame vägistaja ja kannibali kindlasti likvideerida, soovitavlt hästi valulikult... või siis miski püsiva, aga painava karistuse talle anda...
Omaette hurmav ja ääretult morbiidne on ka jutu lõpp. Võigas, kas teate!
Tegu on hea jutuga, kuid selle vorm mulle ei meeldi... seetõttu neli! Aga juttu tasub tõesti lugeda... paneb mõtlema.