Ilma esimest osa lugemata võib asi segaseks jääda. Natuke seal toimunut ju meenutatakse, aga on ka peenemaid vihjeid, mille mõistmiseks on esimest osa siiski vaja. Ajaliselt toimuvad asjad "sügisega" paralleelselt, peategelane on üks neist neljast, kes... ah, noh. Võimaliku võrdlusena meenus Stross: paralleelmaailmad meenutavad "vürstkaupmehi" ja sõjaväestatud struktuurid "pesumaja"-maailma. Strossil kukuvad need struktuurid oma salastatusastmete ja muu värgiga päris veenvalt reipad välja. Isegi kui nad täpselt ei tea, mida teevad. Hutchinsoni luureorganites tüübid kohe kindlasti ei saa aru, millega nad tegelevad. Ja see tundub isegi elulisem. Aga kui ma lugedes Strossile hakkasin mõtlema, tuli meelde, kuhu "vürstkaupmeeste" senikirjutatud osad välja jõudsid. Ning ei jõudnud ma veel palju kaugemale, kui, ennäe...
Ütleme siis, et kohati lugu natuke venib. Ja ei ole seda asjade hüperrealistlikku käegakatsutavust, mis mulle üldiselt meeldib. Maailma äng on tajutav, aga maailm ise jääb pisut uduseks. Võibolla peaks üle lugema.