DH oskab leida ulmelilsi ideesid. Ta ei korralda sellist tulevärki nagu Stross vms, aga kunagi pole idee, millele ta jutu ehitab, ka lausa triviaalne. Järgmise asjana oskab ta leida tegelase, kelle argielu ulmeline asjandus tõesti kõige rohkem mõjutaks. Seda vastupidiselt näiteks Di Filippole, kes pahatihti piirdub ideega ja illustreerib seda mingi suvalise jobu kaudu. Need kaks nimetatud oskust ei anna veel tingimata kirjandust, küll aga on vajalikuks eelduseks. DH on aga kahtlemata ka kirjanik, ehk siis oskab oma tegelase (kes puutub kokku millegi ulmelisega) kirjutada lugejale lähedaseks ka oludes, mis ei ole lugejale lähedased. Selles osas on Hutchinsonil midagi ühist mu lemmiku Gibsoniga: kaamera on tegelasele lähedal, aga sisseelamine nõuab lugejalt teatud pingutust.
Ja spoilerilaadset kah siis. Peategelasel on võime teiste inimeste mõtteid lugeda. Tagasihoidlikku elatist teenib ta seda võimet kasutades pokkerimänguga. Kuni tekib tüüp, kes ta võime läbi näeb ning tema nö mänedzheriks hakkab. Pokker pokkeriks, jamaks pöörab alles siis, kui tehakse pakkumine (millest ei saa keelduda, eksole) veidi tööstusspionaazhiga tegeleda.
Aga rongid meeldivad ühele väikesele tüdrukule. Pole tal silmi ega kõrvu, ega ta ennast liigutada ka ei jaksa ning pole ka hirmu, et ta eriti vanaks elaks. Aga rongihääled, näe, meeldivad.