Teisest küljest on mulle aga vist kõik ettesattunud Hutchinsoni tekstid meeldinud. Mis on muidugi väga individuaalne ja ma ei oska isegi öelda, mis mulle nende puhul meeldib, aga kuidagi haaravad need mind kaasa. Mõneti meenutab Hutchinson ehk stiililt McInerneyd, kes omakorda oli Carveri õpilane - ehk siis kuidagi sedakaudu.
Ulmeline hüpotees peitub selles, et iga (dramaatiline, vägivaldne) sündmus tekitab ajasilmuse. Mida vägivaldsem, seda pikema. Kes selle kord selgeks saab, võib silmusesse siseneda - "näha selle paiga ajalugu" - ja kui ära tüdineb, siis jälle välja tulla. On tekkinud terve tööstusharu - millest küll eriti ei räägita - mis viib turiste ajaloosündmusi vaatama. Sündmusi mõjutada ei saa, aga kuna sündmused on vägivaldsed, siis võib ettevaatamatu turist surma saada, laibad surutakse silmusest välja ning kui kõrbenud austraalia kodaniku laip 20. sajandi lõpuaastatel miskil Londoni väljakul järsku materialiseerub, tekitab see mõningat segadust. Need silmused, mida nimetatakse ka majadeks või küladeks, on aga vaid taustaks.
Esiplaanil on äsja ülikooli lõpetanud Timi inimeseks kasvamise lugu. Tim on ema poolt poolakas, isa poolt inglane, ja algul siuke sümpaatne luuser. Ainus töökoht, mille ta endale leida suudab, on pisifirmas, mis tegeleb dokumentaalfilmiga Londoni pommitamisest. Firmas käivad asjad üsna kaootiliselt ja hiljem selgub, et boss Harry on ajasilmustest kuulnud ning otsib teed neisse pääsemiseks, tegelemine vanade filmilõikudega ja pommitamise tunnistajatega on vaid ettekäändeks. Jäljed viivad Poolasse ja noore inglase muljed sotsialismist pääsenud Poolast on ühtaegu naljakad ja südamlikud. Siit vaadates on see ehk isegi raamatu tugevaim külg - ei ole kasutatud stereotüüpe, vaid püütud siiralt mõista, kuidas kuradi moodi see elu hoopis teistsuguse taustaga riigis siis käis või käib. Et siis lugu on rohkem Timi suhetest teiste inimestega. Mulle meeldis, poolakatele meeldis nii palju, et lasid poola keelde tõlkida, aga meil vaevalt keegi peale minu seda lugema satub.