Hakkab juba ennastki huvitama, miks Hutchinson mulle ikkagi meeldib :) Pole ju mingeid lausa enneolematuid mõttekäike või midagi. Ilmselt on asi siis stiilis. Et selline selgepiiriline ja meeleolukas ja kuidagi helge - meenutades mõneti Simakit. Antud loo puhul eriti. Tegevus käib maakolkas, kuhu millegipärast on kogunenud kõikvõimalikud anomaaliad. Vahel veerevad kusagilt kohale ilma mootorita autod, tundmatutest lendobjektidest, härjapõlvelastest ja kummitustest pole mõtet rääkidagi. Aga argielu tahab elamist ning külarahvale mõjuvad hoopis häirivamalt reporterid Uzbeki või Poola televisioonist. Ning puänt on lool ka. Lugu ise on siin.