Kui Tiit Sepa on varem viljelenud vähenõudlikulr lugejale suunatud üsna madala kvaliteediga kirjandust, siis "Dialogose õpetusega" sukeldub ta kõige haisvamasse põhjamudasse. Ausalt öeldes tundub, et autor on peast segi läinud. Ma arvan end aru saavat, miks kirjastus Ersen julges selle teksti saadavaks teha ainult elektroonilise failina - paberraamatu koopiad läheksid vist küll suuremas osas mahakandmisele.Raske on Sepa abrakadabrat kuidagi kompaktselt kokku võtta, arusaadvataesse sõnadesse panna. See on unenäoline absurdimaailm, ebamäärases ajas ja kohas. Peategelane on üks mees, Ethan, kes elab Suvituslinnas, sellest mitte kaugel asub suur ja paheline Lõputu Linn. Ka Suvituslinnas on pahedega probleeme - tegutsevad Mafioosod, aga peategelasel pole nende ga probleeme, ja üldse on need pigem mingid koomilised kujud. Mingil põhjusel - ma ei suuda meenutada, millisel - läheb Ethan oma kodust Lõpmatusse Linna ja algab üks tüütu ning jabur teekond, mille eesmärk ja siht kipuvad ununema. Linnast rännatakse edasi. Ethaniga on kaasas 4 naist, kelle kõigiga on tal mingi kummaline suhe, mõnel puhul seksuaalne või kiimaline, mõnel puhul pahur või hoolitsev. Kindel on aga see, et Ethan on väga tiirane mees: läbi kogu teksti (336 lk) käib üks pidev kiimlemine, nilbitsemine, rõvetsemine, seks, teisalt aga füüsilise armastuse sakraliseerimine. Kõik see on esitatud New Age'i võtmes, kus ihar füüsiline nauding on ühendatud religioosse valgustusega. Pole ime, et aeg-ajalt olin lugemise ajal uskumuses, et loen Ingvar Luhaääre raamatut. Siiski ei ole Sepa puhul tegu tantristliku apoloogiaga.Ethani kõrval on oluliseks tegelaseks üks tema saatjannadest - Liana, kes on esoteeriliselt valgustunud naine, peaaegu üleloomulik olend. Ta valdab levitatsiooni ja oskab leviteerida ka teisi inimesi. Tekst kubiseb tema hermeetilistest õpetussõnadest, mis vahelduvad unenägude, nägemuste, arusaamatute sündmuste ning ikka ja jälle esoteerilise sõnavahuga mingi õige tee otsingutest kõiksuse absoluudi juurde ja enese muutmisest. Sümptomaatiline on, et isikuid ja kohti tähistatakse nimedega, mis peaksid andma neile sügava tähenduse: Süütuse Aja Valvur, Tühja Inimsuse Tempel, Kõrgeima Mõtluse Vaim, Minaette Naiselik Lahendus, Aja Tee Õpetaja, Kolmanda Silma Tempel, Igaviku Oja, Saatuse Looja, Blond Lits, Aegade Õpetaja Ema. See viimane osutub kusagil mägedes elavaks guru-taoliseks 524 aastat paastunud vanaeideks, kelle juurde rändurid jõuavad ja oma soovid esitavad.Tagasiteel saab peategelane surma ja sünnib uuesti oma tütre kehas (tütre on ta teekonnal ühe oma saatjannaga eostanud). Romaani viimase veerandi kestel nähaksegi toimuvat tema tütre Etheli silme läbi. Võib-olla annab selle raamatu atmosfääri - labase ja kõrgstiili vaheldumist - edasi üks tsitaat (lk 232):""Kuidas on. Kas kepime või mitte?" katkestasin Liana targutamise."Sinuga?" uuris Liana uuesti."Minuga, kuradi jopakas! Mida sa korrutad kogu aeg. Hakka ükskord aru saama!" lõugasin."Ma arvasin, et pärast kõike, mida ma teinud olen ei taha sa mind enam naiselikust aspektist armastada, ega mu üska õnnistada meheliku seemne omakssaamisega. Muidugi võtaksin ma tänuga vastu su isaduse sümboli, et lasta sellel tulla ohvriannina mu emaduse altarile, mida kummardavad kaks naiselikkuse teenrit, mehelikes riietes. Nad süütavad tule, mis annab meie jõule ja armastusehetkele hoopis tugevama tähenduse ja laeb nii sind kui mind uue energiaga, et suudaksime läbi ühendava naudingu leida inimsuse tõe. On ainult minu fjordide ja sinu viikingilaeva tulek, kus ta eksleb mu käänakute sügavuses ja tumedas, põhjatus vees, mille me koos anname maailmale ja teineteisele. Sa torkad ja tead, et fjorde katab arminute sammal, mille kollastesse õitesse on seotud elulille saladus," õiendas Liana ja vaatas mulle oma ilusate silmadega otsa."On ka vägivalda ja verd, jõhkrutsemist ja Sepale omaseid toraid nalju, situatsiooni-"koomikat", tegelastevahelist pidevat aasimist. "Dialogose õpetus" on puhtakujuline grafomaania, mida juba üsna varajases faasis suutsin lugeda vaid üle rea.