"Vana Henri lugude" teine raamat on nii pealkirja kui sisu poolest äravahetamiseni sarnane esimesega. Kõik tolle kohta öeldu kehtib ka nüüd. Tegevuse lähtekoht on Märjamaa, kus elab kunstnik Henri, kes oma teismelisi sõpru ja ka kohalikke täiskasvanuid oma maalide sisse viib, kus siis seikluslikke rännakuid läbi tehakse. Käiakse ära viikingite- ja tsaariaegses Eestis, Jeesuse-aegses Lähis-Idas, kosmoselaevas ja kaugel planeedil. Kõik käib kähku ja lihtsalt, maade ja ajastute kohta pole vähimatki taustainfot uuritud, lahmitakse pealiskaudsete klisheedega. Ja muidugi see pidev moraalitsemine ja isalik õpetamine. Ära suitseta. Ära mängi lõhkekehadega. Armastus on väärtus. Ärge alustage varakult seksiga. Ärge vanduge. Või: "Elu on seiklus, aga sellest seiklusest tuleb õppida, mitte kogu aeg vigu korrata." Või: "Naist ei tule armastada mitte tema ilu, vaid arukuse pärast." Jne. Pluss tugev fetishism vanaema valmistatud toitude suhtes.
Jällegi on raske mõista romaani adressaati. Oleks nagu teismelistele suunatud, aga et noorte käitumisel raamatus ja tegelikus elus puudub ühisosa, võib raamatut pidada südamekosutuseks paadunud idealistile ja romantikule, vanemale naisterahvale võib-olla.
Romaani on Tiit Sepa pühendanud "oma laste emale ja suurepärasele naisele" Lindale. Et teoses figureerib ka keegi Linda, kelle mees on Märjamaal elav kirjanik Priit (!), siis võiks selle ilukirjandusliku peegelduse kaudu teha mõningaid oletusi ka autori kohta. Tiidul-Priidul on kaks last, ta elab Märjamaal, aga mitte laste emaga (kes töötab koolis sekretärina) koos, vaid alevi erinevates otstes. Peab end väga loovaks inimeseks ja lisaks kirjutamisele ka maalib. On leidlik, võimeks ja üldse lahe tüüp. Suitsetab (mis naisele ei meeldi).
Romaani lõpp annab mõista, et rohkem "Vana Henri lugusid" ei tule. Mulle meeldiks ka rohkem, kui TS jätkaks oma varasemat, rohkem täiskasvanutele suunatud liini. Olen tema lugeja ka edaspidi, sõltumata viletsatest hinnetest. Ma ei oska täpselt seletada, miks mulle ta asjad kõigest hoolimata meeldivad. Ilmselt on siin midagi pistmist absurditajuga.