Tiit Sepa

Teose peategelane on mees, kes on paras h2dap2takas ja oma intellektilt noh ytleme, mitte just tippude hulgas. Kas see nyyd autoril sedasi m6eldud oli, aga v2lja kukkus kyll sedapidi. Peale seda, kui seaduslik naine tema juurest l6ikama on pannud (miski rikkuri manu) on vennike endaga suht orus ja otsib lohutust pudelist. Yhe sellise protsessi k2igus j22b ta talvehakul tukkuma Raplas mingis pargis (jah, Lastepark on seal minu m2lu j2rgi olemas). Sealt korjab ta yles vana pruut, kelle ta on 7 aastat tagasi maha j2tnud. Loo edenedes saame teada, et naise ema on n6id, kellel ei ole vennikese vastu just mitte teab mis soojad tunded. Ometigi ronivad meest-naist mingitlaadse mystilise Thori p2eva eel6htul sellesinatse n6ia juurde kylla. Ega see h2sti l6ppeda saa ja m6lemad pistetakse "ajaaknasse" mis on meie maailmast vist veidi tagapool (v6i siis eespool, sellest ei saanudki sotti). Vaja ikka tagasi p22seda ja sestap kolistabki paarike vana n6ia K2eluu (jajah, selline nimi ongi) juurde kuhugi L6una-Eestisse. Peale m6ningaid menetlusi patsabki meesterahvas 6igesse aega-ruumi tagasi, aga naisterahvas ei mitte.

Edasi paraku normaalselt loetav osa l6peb. Oleks Sepa sel kohal l6petanud, oleks asi ehk isegi terakene k6rgema hinde k2tte saanud. Ylej22nu sisu koosneb sellest, kuidas vennike w2gewaks n6iaks saab ja pruuti kah mede manu tagasi posib. Sinna juurde esseistlikus vormis t6en2oliselt autori enese maailmakaemust ja vaateid asjade olemusest.

Ega see olekski nii paha, kui sulesepal meile midagi "elda oleks. Paraku on sellega napilt. Isegi tema mytoloogia ei kannata kriitikat (seda tegelt ei olegi, kaob muu jura taha 2ra). See on kurb, sest kirjutamiseoskust Sepa`l tundub olevat ja tahtmist kah. Seda viimast vaadates tema produktiivsust (kahe aasta jooksul kolmas raamat) vaat`, et ylearugi. Kahjuks peab ytlema, et kirjutamisoskus on selline mehhaanilist laadi ja mitte mingi maiuspala.

Ometigi ei heida ma meelt. Olen seda valmis tegema j2rgmise raamatu puhul, kui ei toimu mingit arengut. Ausalt "eldes arvan, et Sepa`le tuleks kasuks, kui ta romaanide k6rval m6ne lyhema vormiga prooviks. Ja t"" taustmaterjaliga!!! Ja lugeda, lugeda ning veelkord lugeda!

Seekord on keskne tegelane kolmekümnendates eluaastates, viinaveaga ja luuseri tüüpi mees, kes satub Raplas peale sõpradega tinapanemist kokku endise elukaaslasega, kelle 7 aasta eest maha jättis. Tolle nõiast ema on mehele juba ammu needuse peale pannud ja nüüd tuleb seda uuendada ning laiendada ka tütrele. Nõiamoori ja tema kaaslaste mahapeetud sabatist alates lähebki romaan täielikku pöördesse. Peategelane ja nõia tütar avastavad ka endas üleloomulikud võimed ning rakendavad neid nii et vähe pole. Kusjuures asja juurde käib pidev parafilosoofiline moraliseerimine ja teoretiseerimine. Budism, maausk, paganlus, druiidid, alternatiivmeditsiin, levitatsioon, poltergeist, ajanihked, jne. teevad kokku sellise ühepajatoidu, et jääb üle vaid õhku ahmida. See on New Age ma-ei-tea-mitmendas-astmes, mille kõrval kahvatuvad kindlasti ka "Paradoks", "Kolmas silm" ja muud "erialased" ajakirjad. Tegelikult mulle see süüdimatu lahmimine meeldib. Pole ka usutav, et tegu oleks autori maailmavaatega; pigem võib aimata orienteerumist "Thori päeva" potentsiaalsete lugejate intellektuaalsele tasemele ja nende tõenäolist vastuvõtlikkust sellisele "vaimsele" name-droppingule.

"Thori päevale" võiks peaaegu nelja ära panna, ta on nii mõnusalt jabur. Võib-olla ühel heal päeval tõstangi hinnet palli võrra.

Või noh, ehk peaks kahe sõnaga põhjendama ka. Lugu oli mingist hetkest üsna sujuv ja põnevgi, kuid selle häda oli täielik mõttetus. Ma lugesin seda raamatut rohkem kui mõnda teist, millega end vaevanud olen, kuid ma ei leidnud sellest ühtki uudset või tähelepanuväärivaltki välja mängitud mõtet. Peategelane lihtsalt sai nõiaks, muutus aina vägevamaks ja vägevamaks ja lõpuks lahendas oma eraelulised probleemid. Isiksuse arengut, isegi muutumist kokkupuutmisel tundmatuga ma ei täheldanud, tüüp suhtus kõigesse toimuvasse nagu arvutimängu. Nii neid elutuid nuppe seal terve teos lükatigi...