Kuid kui see väga lühidalt kirjeldatud sündmus välja jätta, jääb "Neitsist" üle tugevalt alla keskmine ajaviite-sopakas. Algul Tõnu tööasjad ja suhted naisega, siis Anu tööasjad ja Anu suhted meestega. Inimese soo muutmine ei ole Anu-Tõnu jaoks eriline probleem, ehkki ta mäletab oma minevikku, jääb ilma oma abikaasast, jne. Üldse on kõik tegelased väga tundevaesed, hoolimata sellest et möllavad kired, tulistatakse automaatidest ja tegevus on väga hoogne. Autor läheneb kõigele väga pealiskaudselt ning ühele leheküljele mahub 3-4 sündmust vabalt ära. Kirjeldatakse lühidalt ja ka pikad dialoogid kõlavad kuidagi emotsioonitult, nende kõnelejad on kui robotid.
Hull füüsik sureb ja Tõnu-Anu jääbki Anuks, sest müstiline sugu muutev aparaat kaob kuhugi ära. Ent see pole Anule probleem, kahjuks ka Tiit Sepale mitte. "Neitsi" on välja andnud väga kergele ajaviitekraamile spetsialiseerunud kirjastus ning teos ei eraldu ka poeriiulil teistest sama väljaandja teostest mitte kuidagi. Nii et ulme on romaanis vaid kõrvaline aspekt. "Neitsi" on nii nüri raamat, et teda on kohe täitsa mõnus lugeda.