Sarja viimane osa "The Crippled God" moodustab tegelikult mingis mõttes terviku eelviimase osaga "Dust of Dreams", sest nagu ma juba eelmise arvustuses kirjutasin, on "Dust" selline osa, kus iseenesest nagu mingeid suuri arenguid ei toimugi. Tagantjärele siis saigi selgeks, et tegu oli pelgalt lõpuosa sissejuhatusega.
Viimasesse osasse on Erikson ka küllaga actionit jätnud, aga siiski on romaani esimeses pooles päris palju niisuguseid kohti, kus aetakse lehekülgede (tagantjärgi tekib tunne et kohati lausa peatükkide) kaupa mingit pooleldi metafüüsilist jura mida lugeda on ikka väga tüütu. Samuti kulub palju lehekülgi ära selle peale, et üks või teine rühmitus või armee peab ju kuidagi läbi poole kontinendi marssima sinna, kus leiab aset Suur Lõpulahing. Muidugi võtab jalgsi läbi poole kontinendi marssimine hulk aega, aga selle kujutamiseks romaanis võiks ju vahel ka mingit fast-forward meetodit kasutada. Teisalt tuleb aru saada autori probleemist - erinevaid huvigruppe on pika romaanisarja jooksul kogunenud väga palju, neil kõigil on mingid omad probleemid mõnede teise rühmitusega ja suure lõppmängu alustamiseks tuleb kõik nad seada sobivatele algpositsioonidele... Nii need leheküljed kuluvadki.
Et kogu see aastatepikkune saaga saaks väärikalt lõpetatud, ilmuvad areenile mitmed olendid ja rassid, kelle olemasolule sarja algupooles vaid vihjatakse ja kellest paljusid võinuks tolle aja inimesed pidada pigem mütoloogilisteks kui kunagi tegelikult eksisteerinuteks. Nüüd aga, ole lahke, sebivad igasugused Forkrul Assailid ja K`Chain Che`Malled ringi nagu oleks see maailma kõige igapäevasem asi, ja nagu sa vähegi ette ei vaata võtavad sul pea maha justkui möödaminnes. Samuti on Malazi maailmale iseloomulik see, et mõne keskse tegelase surm ei pruugi olla sugugi lõplik - hea tahtmise korral saab ka varjuderiigist tagasi pöörduda ja madinat jätkata.
Üks romaani põhilisi intriige seisnebki selles, et üks selline vanem rass on otsustanud et aitab jamast, maailmale tuleb teha restart sel teel et likvideerida inimesed ja teised intelligentsed rassid täielikult ära ja alustada otsast peale. Inimestel ja teistel on selles osas muidugi oma arvamus. Kas see oli kokkusattumus, et romaani nimitegelase vabastamine (mis nagu peaks olema kogu sarja lõplik point) langes ruumiliselt ja ajaliselt kokku nimetatud konflikti lahendamisega, sellest ma aru ei saanudki. Igatahes kukkus nii välja, et Sandistatud Jumala vabastamine tundus lõpuks kõige muu toimuva kõrval suhteliselt tähtsusetu ja enamus tegelasi ei pannud seda kogu selle veresauna keskel ilmselt tähelegi.
Sarja kui terviku kokkuvõtteks võiks öelda, et tegu on kindlasti kõike muud kui kerge lugemisega. Kas selle lõpuni läbilugemine annab tunnistust edasijõudnud fantasy-lugejate hulka kuulumisest või pigem sellest et lugeja näol on tegemist autoriga võrreldavalt tuima inimeseloomaga, jäägu järgmise lugeja otsustada kes sarjaga lõpuni jõuab.