John DeCamp

Žanri mõttes õuduslugu, samas võiks seda sildistada mingisuguse hashtag'iga, metoo või ma-ei-tea-mis need-seal-ongi. Sellisega, mis tähistab perevägivalda või naistevastast vägivalda - loo alguses ehk ei saa kohe aru, aga sündmuste käivitajaks on just nimelt räige vägivald abikaasa suhtes. See vägivallatseja on pool-pealilma ja pool-allilma tüüp. südametu ärimees, kelle isikuomadused on nii reljeefselt must-valged (st mustad), et tekib lausa küsimus, kas päris elus ka selliseid on. No kindlasti on, aga et see äärmus juhtus just selle jutu sisse sattuma...

Igal juhul on naine sattunud kokku mingisuguste... olevustega, inimese kujuga, aga kes nad tegelikult olid, jäi mul mõistmata. Igal juhul toimus tal nendega tehing, mis sarnanes mõnevõrra hinge kuradile müümisega. Naine saab abi võikaks kättemaksuks, mis lihtsalt peab õnnestuma, sest abikaasa on ju nii räige tüüp ning raske on uskuda, et ta pääseda võiks.

Lugu võib jääda ilmselt meelde mõne filmiliku stseeni tõttu, kus on kirjeldatud ebamaiste jõletiste toimetamist: "Ahastusega tõmbas Georg noa välja ja virutas teise käega vastu olendi pead. Selle lõust paiskus tugevast löögist küll kõrvale, kuid siis keeras elukas end aeglaselt tema poole tagasi, justkui oleks võitlus alles algamas. Koletult moondunud näo luistest silmakoobastest vahtis kaks raevunult hõõguvrohelist silma. Jõletise nägu kattis rebenenud ja krimpsukiskunud hallikasroheline nahk ning huulteta teravahambulised lõuad tõmbusid vaevumärgatavale irvele." 

Või teises kohas: "Seinast seinani moodustus pingul nahka meenutav ollus, mille sees toimus pidev liikumine, justkui püüaks trobikond usse väljapääsu leida. Keskel pinguldus naisterahva vähkrev kogu, meenutades lootevedelikus rabelevat last. Kõige kohal punnitas hiiglaslik nägu, mille nina, suud ja silmi võis vaid aimata. See väänles ja viskles, tardus siis ja jäi Georgi jõllitama. Näos lõid hõõguma rohelised silmad, mis puurisid end mehe omadesse ning hiigelsuu liikus."

Aga lugu võib ka üldse mitte meelde jääda, sest eks neid kolle on kirjanduses või filmis ennegi nähtud ja kreepsu või orgasmi ma neid kirjeldusi lugedes ei saanud. Midagi häiris mind looduskirjeldustes, ei oska seda täpselt sõnastada, aga mõned näited: "Oli soe varasuvine õhtupoolik, millest hämarus püüdis iga hetkega võitu saada. Tüütud sääsed särisesid kallis elektrilises putukapüünises, mis näljasena aina uusi enda surmavasse lõksu püüdis. Siit vaid mõni kilomeeter läbi metsa laiutas hiiglaslik turbasoo, justkui võimas tehas, kus loodus pinisejaid aina juurde vorpis. /---/Mets sosistas, kõu kumises ja loodus kustutas janu, et suveks jõudu koguda./---/Lindude unine siristamine andis märku, et koidik on algamas. Kuigi siin soos võimutses veel pimedus, oli üle hämuste puulatvade näha tinakarva kumavat taevalaotust. Päike polnud enam kaugel. Natuke maad edasi lõikas maastikku vesine, rohtunud mätastega laugastik. Üksikute kidurate mändide all hüppasid talveune unustanud rabakonnad ja õgisid keelte välkudes uimaseid kärbseid. Näljane pistrik kriiskas korra ja liugles täpina tintsinises taevas, kuni sellega ühte sulas. Pilvemassid ujusid laisalt eemale ja vihm lakkas./---/Väljas oli õhtueelset kahvatust, õhus keerles soe tuuleke ning päike oli iga hetk loojumas."

Minu kõrvale kõlab kuidagi kunstlikult. Ja pead pani kratsima ka see koht, kus ühel zombi-taolisel kooljal nahk "pinguldus kontide ümber" ja mõni lõik edasi on sama olevuse iseloomustuseks "priske naine". Priske - see on ju trulla, mitte kondibukett.

Mainin veel, et mulle avaldas hoopis rohkem muljet napp neljast lausest koosnev lõik, mis algab sõnadega "Korraga silmas ta eemal põllul". Vot see tabas märki.

Nii et siis lugu õiglast ja sadistlikku kättemaksu nautivale lugejale. Peaks olema autori esimene jutt žanriväljaandes. Pika miinusega 4.  

"Viis" tuleb juba üksnes selle eest, et Meister oskas viis aastat enne "Hääletu kevade" ilmumist aimata, missugusi alatuid võtteid rohelised ... noh, pigem pseudorohelised ... oskavad oma eesmärkide saavutamiseks kasutada. Vt. ka Greenpeace, Thunberg jne. Ahjah, teose põhitoon on tugevalt mõjutatud tolleaegsest lootusest, nagu oleksid vaalalised intelligentsilt meiega kui mitte võrdväärsed, siis vähemalt lähedased.

 See on üks haruldane sari, mis läheb iga teosega järjest paremaks. Esimesed kaks raamatut on selline üsna kobe action, mida oli tore lugeda aga see "miski" (mojo, noh) oli puudu. Teised kaks raamatut läksid aga järjest paremaks ning see neljas siin, sarja punkt, on kahtlemata kõige meeldivam. Endal olid kolm esimest suuresti tänud raamatuvahetusele olemas ja sinna need ka läksid, viimase võtsin raamatukogust. Ega tegelikult ei kahetse praegu, et esimesed raamatud laiali jagasin kuna viimase ja eelviimase raamatu võiks ju tõesti riiulisse panna aga koos niru algusega... ei ole mõtet.

"Pimenev tasandik" võtab kenasti kogu selle munitsipaaldarwinismiga liikuvate linnade jutu kokku, postapo aurupunk ning päris äge maailm, kus siis linnad veerevad, lendavad või kaevuvad nagu mutid. Eks sisu ongi peamiselt erinev võimuvõitlus ja kemplemine. Endale meeldis viimane raamat just seetõttu, et muidu natuke lahjad tegelased said järjest rohkem värvi näkku ja liha luudele, Hester näiteks alustas surmakülvava pätiplikana, siis arenes turvalist ja hirmigavat elu elavaks emaks ja lõpetas jälle laibakuhilate vahel. Tom oli küll justkui ikka seesama natuke igav ja turvaline Tom aga ka tema elusse tuli keerde sisse ja juustesse hõbedat. Nende tütar Wren sai ka ikka tuld ja tõrva...

Mis eriti sümpatiseeris oli stalkerite maailm. Need kunagi surnud ja siis masinatena ülesäratatud inimesed on lähemalt vaadates ikka pääääris põnev eetika- ja filisoofiapundar, eks kasvatas ju kohe sarja alguseski üks Hesteri üles ning teine... noh, tema tõttu oligi suurest kogu neljas raamat oma taevast kaelasadava surmaga. Enda jaoks tuli tugev paralleel "Terminatori" filmidega (kui täpne olla siis teisega) kus ka küborgi ja inimese suhe on oluliselt keerulisem kui pealiskaudselt võiks arvata.

Eks raamatu lõpp meelitas nii mõnegi korra pisara silmanurka, traagiline, traagiline oli peategelaste saatus. Ma nüüd natuke spoilerdan aga... ei, ei spoilerda ka. Igaljuhul lõpus nii tegelaste elulugudele joone alla tõmbamine kui masina tee tulevikku kui tulevik ise - see oli niiii võrratult hästi ära lahendatud mu arvates.

Seega - kui sarja algus tundub lihtsakoeline ja ehk natuke tühinegi ning üldse selline YA, noh - soovitan anda sarjale ka edasi võimalus. Just kolmas-neljas on need, kus saabub küpsus. Mõnes mõttes sarnaselt nagu "Harry Potteriga" - kuigi HP puhul on mu arvates tase üsna ühtlaselt kõva.