John DeCamp

Reinaus on väga viljakas autor, kui alguses ilmus mitme aasta tagant raamat siis praeguseks tuleb neid mõnikord lausa mitu tükki aastas. Peamiselt on sihtgrupiks (hingelt) noored, ka "Deemoni märk" on noorteromaan.

Peategelaseks on täiesti tavaline kooliõpilane Maria, kes leiab ühel hetkel enda seljalt kahtlase sünnimärgi. Sealt hakkab lugu hargnema, selgub, et vanemate seas on jumalikku verd ning tüdrukut hakkavad ta seitsmeteistkümnendal eluaastal deemonid jälitama. Edasine ongi omamoodi kodunt põgenemise allegooria, kus Mariat saadavad ta teel mööda Euroopat paar kaitsvat tegelast ning aja kulgedes muutub tüdruku identiteedikriis järjest tõsisemaks. Raamat on kirjutatud küll kergelt ulmeliste nüanssidega, ise lugesin seda kõike kui pigem klassikalist hilisteismelise-noortäiskasvanu murdeelu kajastavat juttu. Armumine, pettumine, katsed omal käel elus läbi lüüa hoolimata erinevatest karidest. Raamatu lõpupoole ka tõsine psüühikahäire, kus kehas peituv lisaego vahetevahel pead tõstab ning teinekord päris koledaid tükke teeb.

Endale meeldib vahel selliseid kergeid kvaliteetseid noortekaid lugeda, eks osalt ka seetõttu, et tõdeda: "Kuradi hea, et kogu see jama on selja taha jäänud!"  St oli tol ajal helgemaid ja kurvemaid hetki, ei kahetse tagantjärgi ühtegi otsust aga ega uuesti enam läbi ka ei tahaks elada. Igaljuhul hästi kirjutatud, jutt jookseb nagu siidi.

Ei taha kindlasti YA skaalal hakata võrdlema sest on oma roll nii Pullmann/Reeve klassiga raamatutel, mis kindlalt raamaturiiulisse tagasi rändavad kui Reinausil, mille hea meelega raamatu sulgedes Raamatuvahetusse saatsin (ja seal loetud minutitega ära broneeriti). Seega tegelikult ei tahaks üldse numbriliselt hinnata, pandud "4" on lihtsalt seetõttu, et anda ka skaala teisele otsale väärtus. Sest omas klassis - lihtne noortekas - on tegu igati kvaliteetse tükiga.

Lugesin esimest korda Tarlapit neli kuud tagasi (jutukogu "Haldjatants"). Siis jäi mulje nii ja naa, üldiselt positiivne aga-aga....jah. Üks inimene mainis tollal, et selle autori lugemiseks tasub aega võtta ning meeleolu peab ka sobima, jätsin tollal selle infobiti endal kuhugi alateadvusesse tiksuma. Praegu olen enda lugemata hunnikuid ühest otsast vähendanud just eesti kirjandust lugedes, algul võtsin Tarlapilt "Lõhestusjoone" aga see tundus enda pea 600 leheküljega natuke liiga massiivne. Seega läks loosi "Meie, kromanjoonlased".

Kui alustada füüsilisest poolest siis köide on tugev, massiivne, paksul paberil. Tegelikult tuleb alustada veel kaugemalt. Tegu on sarja "Ulmeguru soovitab" esimese raamatuga, mille siis Jüri Kallas ja Kivisildnik koos välja andsid. Aeg oli aga masune seega sari on seni "pausil" ehk siis saigi esimese raamatuga otsa. Selle üle on ka polemiseeritud, et kas oli hea alustada eesti autoriga - las see olla. Kuna väljamaist värki on niigi kõik kohad täis siis endale on sümpaatne kui eesti algupärandile tähelepanu pööratakse.

Kaanepilt tekitab endas vastakaid emotsioone. Jah, raamatu esimest veerandit kirjeldab see tõesti mingis mõttes kuid oma militaarsuses jätab raamatust täiesti vale mulje. Taas - tegu oli mõnes mõttes esimese vasikaga, ei taha üldse selle kallal nokkida.

Raamat on sisu poolest üles ehitatud nelja lühiromaanina, mis jutustavad kokku ühe pikema loo. Kui ühtepidi võiks ütelda, et tegu on alternatiivajalugu siis BAASis on Kristjan Rätsep kasutanud head väljendit "salaajalugu". Väga ei tahaks detaili minna ja spoilerdada... aga natuke üritan ikka sisu avada. Algab jah peale nagu luhtunud kosmoseseiklus, selline robinsoncrusoelik seiklus, kus tegelased käituvad nagu "tüüpilised eestlased" . Ehk siis maandutakse võõral planeedil, olukord on sant, inimesi vähe aga kohe hüpatakse teineteisele kõrri, on nuga teisele selga ja käkaskaela mäest alla.

Teine osa on ajaliselt paar tuhat aastat hiljem, kus räägitakse Atlantise mingist ajaperioodist, stiililt GRRMilik intriigitsemine taaskord. Siin hakkab Tarlap erinevaid ajaperioode kokku sõlmima ja andma vihjeid, et mis siis esimeses osas toimus.

Kolmas on jälle tükk aega hiljem ning inimkond on kiviajas. Neljas on jälle Atlantisest, kus lõpus antakse vihjeid hoopis meie kaasajale. Kokkuvõtvalt jooksutatakse inimkonda läbi ajaloo, kus ikka ja jälle mõni suure jama otsa kukutakse.

Novot, selline lobe lugemine kokkuvõttes. Minu jaoks oli see raamat ja tundub, et on on Tarlap läbivalt sedasorti värk, millele ei tasu läheneda kuidas ma nüüd ütlen... mitte liiga tõsiselt? St raamat on igas osas täis robinal nimesid, eriti hull on just alguses kus kõigepealt üritasin küll saada sotti, et kes on kes aga siis loobusin. Autor ei ürita ka tegelastele liha luudele manada - ning see on täiesti okei kui see võttagi endale teadmiseks. Samamoodi nagu ise hea meelega kuulan tumedat saksa technot või metalisegust drum'n'bassi - nad on omas vallas vägagi okei, naudin täiel rinnal aga ma ei lähe sedasorti tantsumuusikat hindama näiteks klassikalise muusika taustal. Sama on Tarlapiga - ta väärtus on dialoogis ja tegevuses mitte karakteriloomes. Samas kui raamatut järjest lugeda siis hakkab kõigest sellest kokku kumama autori ühtne vaade ja mõttelaad. Ning see on äge ning huvitav.

Päris huvitav oli tehniliselt ka see, kuidas on tekstis kasutatud vahepeal suurtähti, vahepeal sõrendust.

Kokkuvõtvalt - raamat, mis pole tingimata universaalselt lugejasõbralik. Tegu on mõnes mõttes meeleoluraamatuga, kus tegelased on meelega visandlikud, nagu kriipsujukud. Näiteks XKCD koomiks on selline, mis visuaalselt on justkui väga nõrk. Aga see polegi üldse asi, mida vaadata kuna point ja iva on hoopis mujal, mõne lausega antakse väga palju edasi ning graafiline pool pole oluline.
 

Ning nüüd ei taha jälle mõnda aega Tarlapit lugeda. Aga niimoodi ühe tükina oli ja on mõnus.