Flow My Tears, the Policeman Said on unenäoline ulmelugu. Peategelaseks on kuulsusest telesaateju...
Flow My Tears, the Policeman Said on unenäoline ulmelugu. Peategelaseks on kuulsusest telesaatejuht Jason Taverner, kes satub ootamatult eks-armukese rünnaku ohvriks ja viiakse haiglasse. Ärgates avastab ta end aga viletsast motellitoast. Ta asub võtma telefonikõnesid, kuid abi ei leia ning avastab õudusega, et selles maailmas pole teda mitte kunagi olemas olnud.
Enne pole ta rikka, kuulsa ja geneetiliselt täiustatuna pidanud Ühendriikides eksisteeriva karmi politseirežiimi pärast muretsema. Nüüd aga peab ta kiiresti tegutsema, et mitte politsei või rahvuskaardi esimesest kontrollpunktist joonelt sunnitöölaagrisse sattuda.
Tema esimesest kokkupuutest politseiga õnnestub tal geniaalse dokumendivõltsija Kathy Nelsoni abil pääseda. Õnnetuseks aga taipab süsteem tagantjärele, et ringi jalutab mees, keda pole olemas. Nõnda satub ta üsna kiiresti kõrge politseijuhi, neurootilise Felix Buckmani huviorbiiti. Tegevus võtab veel omaette pöörde, kui tundub, et politseijuhi salapärane õde Alys teab midagi sellest, miks Taverneriga niimoodi juhtunud on...
Ma arvan, et kuigi siin loos on palju elemente, mis Dicki romaanidest üldiselt läbi käivad, on tegemist siiski tähelepanuväärse teosega. Alustada võib kohe alternatiivajaloolisest maailmaloomest - muutepunkt on toimunud millalgi 60ndate lõpus või 70ndate alguses, kui tudengite mässud Vietnami sõja vastu eriti karmilt maha suruti. Sellest alates kasvama hakanud politseiriik on toimumisaja 1988ndaks aastaks juba uskumatu haardega.
Igasugused väikesed taustaviited meie maailmast erineva suhtumise osas annavad palju juurde. Mõnes mõttes valitseb selles politseiriigis hämmastav vabadus, mis puutub narkootikumidesse, seksi ja erinevatesse veidratesse liikumistesse. Samuti on huvitav erinevate üliinimlike võimete eksisteerimine geenimanipulatsioonide tulemusena. Need kõik on asjad, millel loole suurt mõju ei ole, kuid mis täiendavad maailma tunduvalt.
Tegelased on samuti head. Taverner on ülbe meediatäht, kelle (sõna otseses mõttes) rentslisse langemine paneb aga talle peaaegu kaasa tundma. Tema peavastane Buckman on uskumatu võimuga kuid kõigub oma närvidega pidevalt sisemise kokkuvarisemise noateral. Taverneri armuke Heather on küünik, dokumendivõltsija Kathy on üsna peast segi ning salapärane Alys asuks nagu väljaspool igasuguseid ühiskondlikke norme.
Samas viis see kõik aga teose ainsa põhimõttelisel probleemini - ühelegi tegelasele otseselt kaasa elada polnud eriti võimalik. Ainus vähegi normaalne inimene selles jutustuses on üks kõrvaltegelasest keraamik. Kogu tegevus, ehkki hästi kokku pandud ja andekalt lahendatud, jäi seetõttu natuke külmaks ja kaugeks.
Hinnang: 8/10
Enne pole ta rikka, kuulsa ja geneetiliselt täiustatuna pidanud Ühendriikides eksisteeriva karmi politseirežiimi pärast muretsema. Nüüd aga peab ta kiiresti tegutsema, et mitte politsei või rahvuskaardi esimesest kontrollpunktist joonelt sunnitöölaagrisse sattuda.
Tema esimesest kokkupuutest politseiga õnnestub tal geniaalse dokumendivõltsija Kathy Nelsoni abil pääseda. Õnnetuseks aga taipab süsteem tagantjärele, et ringi jalutab mees, keda pole olemas. Nõnda satub ta üsna kiiresti kõrge politseijuhi, neurootilise Felix Buckmani huviorbiiti. Tegevus võtab veel omaette pöörde, kui tundub, et politseijuhi salapärane õde Alys teab midagi sellest, miks Taverneriga niimoodi juhtunud on...
Ma arvan, et kuigi siin loos on palju elemente, mis Dicki romaanidest üldiselt läbi käivad, on tegemist siiski tähelepanuväärse teosega. Alustada võib kohe alternatiivajaloolisest maailmaloomest - muutepunkt on toimunud millalgi 60ndate lõpus või 70ndate alguses, kui tudengite mässud Vietnami sõja vastu eriti karmilt maha suruti. Sellest alates kasvama hakanud politseiriik on toimumisaja 1988ndaks aastaks juba uskumatu haardega.
Igasugused väikesed taustaviited meie maailmast erineva suhtumise osas annavad palju juurde. Mõnes mõttes valitseb selles politseiriigis hämmastav vabadus, mis puutub narkootikumidesse, seksi ja erinevatesse veidratesse liikumistesse. Samuti on huvitav erinevate üliinimlike võimete eksisteerimine geenimanipulatsioonide tulemusena. Need kõik on asjad, millel loole suurt mõju ei ole, kuid mis täiendavad maailma tunduvalt.
Tegelased on samuti head. Taverner on ülbe meediatäht, kelle (sõna otseses mõttes) rentslisse langemine paneb aga talle peaaegu kaasa tundma. Tema peavastane Buckman on uskumatu võimuga kuid kõigub oma närvidega pidevalt sisemise kokkuvarisemise noateral. Taverneri armuke Heather on küünik, dokumendivõltsija Kathy on üsna peast segi ning salapärane Alys asuks nagu väljaspool igasuguseid ühiskondlikke norme.
Samas viis see kõik aga teose ainsa põhimõttelisel probleemini - ühelegi tegelasele otseselt kaasa elada polnud eriti võimalik. Ainus vähegi normaalne inimene selles jutustuses on üks kõrvaltegelasest keraamik. Kogu tegevus, ehkki hästi kokku pandud ja andekalt lahendatud, jäi seetõttu natuke külmaks ja kaugeks.
Hinnang: 8/10
Teksti loeti
inglise keeles