2000. aasta romaanivõistlusel auhinnalise koha eest võidelnud "Lipamäe" on eesti noore kirjaniku debüütromaan. Äsjamöödunud sajandi lõpul aset leidva tegevuse keskmes olev minategelane, 20aastane linnapoiss jääb pärast vanaisa surma maale inimtühja külla ja hakkab peremeheks talus, kus möödusid ta lapsepõlvesuved. paraku on seal võimu enese kätte haaranud üdini paheline kirikuõpetaja. Lisaks viivad sündmused lugeja kokku tulnukatega, sinise kärbseseenega, Tuglase ja paljude muud värvikate tegelastega. Pilti ilmestavad süvarealistliku koega põiked 80ndate aastate eesti külaellu. Selline kena sisututvustus siis romaani tagakaanel. Minu arust on tegu ekshibitsionistliku eneserahuldusega ja mul on siiralt kahju, kui tulevased autorid sellest raamatust eeskuju peaks võtma. Romaan koosneb põhiliselt seosetust sõnavahust, kuhu on (juhuslikult) mõni asjalik idee ära eksinud. Autor üritab küll vaimukas olla, kuid üle labasuse ei küündi. Kaks