Soobel tõmbus küll pisut piredaks, kui ma ta loomingu võtsin kokku väljendiga "ponijutud", ja pidas mulle sissejuhatava loengu ponide, alikornide jne võrdlevast anatoomiast ja mütoloogiast, aga sellest sündis hoopis suurepärane idee temaga intervjuu teha ja asja lähemalt uurida. Soovijad võivad minna ja 07/18 Reaktorist lugeda. Kutsun sellesse maailma kirjutatud jutte "ponijuttudeks" edasi, kui autor mul just kõrvu pihku ei võta selle eest, sest minu jaoks on see sõbralik hellitusnimi.
Lugu on pikk ja põhjalik, kindlasti pigem jutustus kui jutt - peaaegu üheksateist tuhat sõna. Maagiast, intriigist ja ülbetest aadlikest pungil jutustuse peategelane on paks, uje ja väga sõbralik alikorn Ehaõis, kes elab uhkes Canterloti linnas ja teenib elatist aednikuna. Madala päritolu suhtutakse temasse halvustavalt, mistõttu püüab ta peamiselt mitte selle maailma rikastele ja vägevatele jalgu jääda. Edasi hargneb klassikaline lugu reetmisest, linnast väljakihutatud kangelasest, vanemast mentorist, sisemiste vastuolude ja kõhkluste ületamisest, ja lõpuks võidukast naasmisest.
Pealtnäha armsa ja lapselikke elemente sisaldava jutustuse taga peidab ennast aga tegelikult üsna võigas ühiskond. Range klassiühiskond, vägivald, hoolimatus, dekadentsist nõretav aadel, sõjad, genotsiid. Sedasorti omapärast duaalsust oskab Soobel hästi luua. Mulle meenub, et mingi sarnase efekti lõin enda jaoks kunagi arvutimängus Stellaris, kus valisin tükk aega kõige armsamat, suuremate silmadega ja kohevamat rassi oma impeeriumi jaoks, ja siis tegin neist üliagressiivsed ksenofoobsed rassistid, kellele meeldis aiandus ja kes olid väga pillavad kunsti ja kirjanduse metseenid... Ei maksa ennast lasta "häirida" sellest, et prisked ponid ja suured, higised, karvased, vägivallast kaledaks muutunud ulmefännid tunduvad olevat suhteliselt väikse ühisosaga elemendid; Soobel oskab suurepäraselt kirjutada, ja asja esteetika ja armas vorm loob kohati kuidagi üsna rõlge kontrasti sellega millest õieti räägitakse.
Neli, aga tugev neli.