Osvald Soobel

Pean äärmiselt vastutustundetuks, taunimisväärseks ja kuritegelikuks (mitte juriidilis-kriminaalses mõttes, Mario!) koostaja tegevust, mille tulemusel ilukirjanduse viljelemiseks täiesti küündimatuile isikuile jäetakse mulje, et võiks selles vallas veel katsetada. Ei võiks.

Kõnealuse Soobli teksti puhul ei häirigi mind niivõrd, et ma pahaaimamatult selle läbi lugesin, aga tõsi muidugi on, et kui mulle selle eest makstud poleks, siis oleks ka lugemata jäänud.

Mind häirib, et koostaja on oma vastutustundetu sammuga andnud Osvald Sooblile mõista, et tol võiks ilukirjanduse vallas mingeid shansse olla. Ma ei mõista absoluutselt, kuidas koostaja oma täiesti aktsepteeritava maitse raames suudab hakkama saada selliste fopaadega, et laseb läbi sellised lapsused.

Lapsused, mille lauseid lugedes piinlik hakkab. Saamatus, nii sisuline kui tehniline, on selle "jutu" tunnussõnaks. Ja kui juba täiskasvanud inimene nii saamatuid ja konarlikke lauseid moodustab, siis ei näe mina küll mingeid variante. Lisaks sagedased hea maitse piiridest väljakukkumised, arusaamatu viitamine mingile romaanivõistlusele...

Aga maailmas on elukutseid ja harrastusi veel palju ning ega kõik ei peagi ennast läbi ilukirjanduse teostama...

Vabandan juba ette, kui ma nüüd liiga aus olin!

Ja milles see Tove Jansson veel süüdi oli, et tema tegelasi sel kombel vägistati? Nad sobivad sinna juttu muidugi samahästi kui kärts põrinaga peeru presidendi vastuvõtule, kuid ikkagi...

Pean veelkord sülitama. Ikka nutmaajavalt ilge on see tekst. Hiidkärbid ja filifjonkad, dziisöskraist...