Romaan algab tuntud teemaga - tähtedevaheline lend, kus laeval peavad vahetuma põlvkonnad - ja kirjeldab, mis siis põlvkondade vahetusel toimuma hakkab. Ja algus pole sugugi paha, vaatmata väikesele puht faktilisele möödalasule. Alfa Centauri on kirjeldatud kui nelja tähe süsteem (A, B, C ja Proxima). Tegelikult on see kolme tähe süsteem (A, B ja C. Päikesele lähim punane kääbus C ongi Proxima Centauri. Vt. Alfa Centauri, päris huvitav lehekülg).
Romaani eripäraks on see, et laev jõuab lõpuks Maale tagasi. Sellest algab romaani teine pool. Kui romaani esimese poolega võib isegi rahule jääda, lähevad teise poole sündmused üsna käest ära. Kõik toimuv ei allu mingile loogikale, aja, ruumi ja üldse kogu füüsikaga käiakse ringi üsna suvaliselt (õigemini allub küül, aga vaid autori soovile sobitada sündmused vajalikku süzheeliini). Teisiõnu, romaani teine pool näeb välja üsna absurdne.
Kokkuvõttes pika miinusega kolm.