Tegevuspaigaks on tuumakatastroofi läbiteinud maa, mis taasühendab päikesesüsteemi; lahingud leiavad aset nii Marsil kui Veenusel. Katastroof on ühiskonna paisanud tagasi korralduse juurde, mis on ilmne laeb vana-Roomast. Tuumaenergiaga seonduv on preestrite valitsusala, ilmalik ja piiramatu võim on valitseva dünastia käes, kelle liikmed üksteise vastu väsimatult intrigeerivad. Riigipea vananeb ning tema naine Lydia püüab vahendeid valimata kindlustada oma esimesest abielust sündinud poja teed võimule. Romaan algab sellega, et imperaatorile sünnib lapselaps Clane, kes tänu sellele, et on mutant, on sunnitud madalat profiili hoidma ning seetõttu säilitab salamõrvade keskkonnas elu. Romaani teises osas näeme juba tema võimuletõusmist ning võitlust päikesesüsteemi kaugemate asukatega, kelle jaoks sisekriisides nõrgestunud maa on võrdlemisi hõlpsaks saagiks.
Pole paha romaan, eriti selle esimene pool, mis on lausa suurepärane, kuid on üsna ilmne, et nii tegelaskujud kui üldine süzhee on maha viksitud Robert Graves`i romaanist "Mina, Claudius". Isegi nimed on sarnased - Lydia=Livia, Tew=Tiberius, Clane=Claudius jne. Alates sellest aga kui van Vogt asub iseseisvalt süzheed arendama, muutuvad häirivaks tema tavapuudused - imikulik ettekujutus teadusest, loogikavabadus jne.
Saan romaani "nelja plussiga" hinnata ainult tänu kahele asjaolule - a) oluliselt vähema arvu lehekülgede juures annab van Vogt edasi praktiliselt kogu olulise Graves`i teosest; b) van Vogt suudab romaani siiski päästa omaenda püstitatud lõksust, seda ei taba sama saatus nagu näiteks puntrassekirjutatud "Slan`i".