Koletiste väljamõtlemisel pole autor kujutlusvõimega just koonerdanud ning nende kirjeldused on päris huvitavad.
Teine omapärane moment on tulevikuteadlaste sürrealismi piirimaile ulatuv omavaheline konsulteerimine. Muidugi ei saa eri teadusharude esindajad läbi ilma intrigeerimise ning võimuvõitluseta.
Episoode ühendab läbiva niidina neksialist Eliot Grosvenori lugu, kes alguses on enda esindatava teadusharu uudsuse tõttu pisut tõrjutud seisundis, kuid tõestab episoodide käigus teadmiste ja tegudega veenvalt oma väärtust. Sellest nn. teaduse võiks autor küll sinna pista kuhu ahv pistis pähkli, kuid tema neksialisti järjekindel oponeerimine üldtunnustatud seisukohaga on romaani teaduse reeglite järgi alati teaduslikult (tagantjärele) õigustatud ning toob edu.
van Vogti hindamiseks peab vist eri kategooriad looma, aga millised need olema peaksid, seda ma teile öelda ei oska. Kui Clarke`i kirutakse fictioni nõrkuse ning mõnda teist science`i paikapidamatuse pärast, siis van Vogtil logisevad mõlemad ning ka elementaarset kirjaoskust on ta vist omal käel tagajärjetult omandada püüdnud. Aga ilmselt juhib tema kätt hoopis mingi ebamaine jõud, sest mul on tunne, et ma loen seda romaani oma elus ühe korra veel.