A. E. van Vogt

Romaan keskendub Robert Hedruki tegevusele pärast seda, kui ta on Innelda Isheri õukonnas ebasoosingusse langenud ning napilt poomisest pääsenud. Kogemata saab Robert Hedruk teada, et keegi on ehitanud valmis tähelaeva ja et Innelda Isher on kindlasti tähelaeva hävitamise pooldaja...

Pikalt Hedruk neid mõtteid mõlgutada ei saa, sest Relvapoodide juhtkond on talle juba surmaotsuse välja kuulutanud. Ka sellest surmast õnnestub Hedrukil põgeneda...

Kõik see moodustab aga koos peadpööritavate detailidega vaid romaani esimsed peatükid... Niisama tihe ja tegevuserohke on ka kogu ülejäänud romaan: Robert Hedruk leiab muidugi tähelaeva, lendab Kentauri alfale, kohtub mingi galaktilise supertsivilisatsiooni esindajatega (kes kohemaid otsustavad Hedruki ja Maa proovile panna) ning kõigele lisaks peab Hedruk saama hakkama tema surma soovivate relvakaupmeestega ja Isheri keisripalee asukatega.

Lugeja saab ergutusauhinnaks veel ka Robert Hedruki isikusaladuse ning sellega seonduva!

Romaan on ehe hümn üliinimesele (nagu van Vogtil kombeks), mis on raamistatud Dick`likult hapra painava reaalsusetajuga. Ning kõik see on antud sellises peadpööritavas kaleidoskoopilises ning pisut lugejat eiravas maneeris.

Kellele meeldis sarja esimene romaan, see lugegu läbi ka teine – minumeelest on A. E. van Vogt kenasti taset hoidnud!

Sügavfilosoofilisi targutusi siin ei esine ja igavuse üle kurta ei saa. Kuna Jürka on asjast juba ülevaate andnud, siis jääb üle vaid ilus ümmargune "viis" ära panna.

Van Vogti puhul näib mulle, et mõningate tema raamatute kütkestavus, ei tuleks lugeda mitte kirjaniku teeneks, vaid pigem autorist sõltumatute juhuste kokkulangevuseks.

Van Vogt kirjutab nagu üks pulpautor ikka kirjutab. Puudused on ilmsed: super-science, mis ärkab ellu ja kaob sõltuvalt peategelase vajadustest, ühemõõtmelised tegelased (emotsionaalselt kütkestaivamaks ning meeldejäävamaks tegelaseks antud raamatus pole kindasti mitte peategelane Robert Hedrock, vaid hoopis Innelda Isher), rabe süzhee ning selle koolikirjandilik teostus jne, jne. Raamatusse on kuhjatud kokku science fictioni kõikvõimalikud puudused ning on kõrgema järgu ime, et tulemus üldse loetav on. On.

Pisut enne 88nda eluaasta täitumist meie seast lahkunud van Vogt kannatas oma viimastel eluaastatel Alzheimeri tõve all ning ei mäletanud enam õieti isegi et ta kunagi ulmekirjanik ja midagi kirjutanud oli. Kurvale saatusele näib sekundeerivat ka autori enamike teoste out-of-print staatus. Tõsi viimase kahe aasta jooksul on Tor Booksilt ilmunud «Slan», «The War Against the Rull» ja nüüd ka «The Empire of Isher», mis sisaldab ka käesolevat teost. See on küll tagantjärele tarkus, sest käesolevat romaani tuli mööda internetti taga ajada üle aasta ning on võrdlemisi ebatõenäoline, et Van Vogti kunagi eesti keelde tõlgitaks (näiteks pole teda soome keeles, mis on ka ilmselt põhjuseks, miks me ei kohta siin ühtki hr. Nikkarevi arvustust). Kui selline variant peaks aga siiski tekkima, siis pole tõlkimiseks vist siiski sobivamat kandidaati kui relvapoodide diloogia.