A. E. van Vogt

Kindlasti polnud van Vogt sellise kirjutamistehnika leiutaja... aga vähemasti ulmekirjanduses oli ta üks esimesi, kes sellised põhimõtted ära sõnastas ning üks suurimad ja efektsemaid praktikuid ka. Fix-up (ehk kokkukirjutis) tehnika seisneb selles, et algselt kirjutab kirjanik portsu (umbes 30 lk.) jutte, aga kirjutab need tulevast romaani silmas pidades, avaldab need jutud perioodikas, saab raha... siis hiljem – kui tekib võimalus raamat publitseerida – kirjutab autor lood üle, et siluda maha need liitekohad... ning suht normaalse vaevaga on valmis täispikk romaan. Ameerika ulmes (ning van Vogti loomingus iseäranis) on tohutu kogus säärasel meetodil kirjutatud romaane... eesti lugejale on ehk kõige tuttavamad Isaac Asimovi klassikalised Asumi-romaanid ja Clifford D. Simaki «Linn».

«Isheri relvapoed» on sihuke tohutuhea ja hoogne libertaanlusega flirtiv Kuldajastu ulme. Mingi ajakirjanik – kes läheb paljastama ühte meediumi – satub eneselegi ootamtult kuhugi tulevikku. Satub kohe relvapoodi. Relvapoed on kohad kus müüakse kõigile soovijatele (kes pole seotud riigi- ja valitsusasutustega) relvi... müüb aga sihuke kõrgtehnoloogiat valdav (sala)organisatsioon, kes leiab, et igal kodanikul peab olema õigus ja võimalus kaitsta end riigi ja valitsejate vägivalla ja omavoli eest. Sihuke on siis maailm, kus toimub selle suht lühikese romaani tegevus.

Romaanis on mitu liini: ajavoolu sattunud 50ndate aastate ajakirjanik, lihtsa külapoisi elu ja kujunemine Innelda Isheri Impeeriumis ning muidugi Robert Hedruki enigmaatiline isik ja tema mõistatuslikud teod. Hedruk ongi selle «Relvapoodide» diloogia keskne tegelane.

Iseäranis võluv on ka autori seletus Suure Paugu tekkepõhjuse kohta!

Soovitan kindlasti lugeda... ning minu arvates on selle diloogia romaanid ka A. E. van Vogti parimad.

ÕIGUS RELVAOSTULE ON ÕIGUS VABADUSELE!

Kauges tulevikus, mida van Vogt kujutab, valitseb maad (koloniseeritud on ka lähiplaneedid) karmi käega kolmekümneaastane, süütu ning ambitsioonikas keisrinna Innelda Isher. Üldiselt on see maailm 30-ndate gangsteriparadiisi futuristlik projektsioon, aga meile ei näidata mitte ainult pahelisi linnu,kus inimene on inimesele hunt ning valitseb korruptsioon,vaid ka küla, kus peetakse veel au sees püsiväärtusi ning keisrinnat jumaldatakse.Üks teose peategelasi, Fara nimeline parandustöökoja omanik on just üks selliseid kindlate tõekspidamiste ning sirge seljaga maamehi.Paraku rikub ta õnnetul kombel ning tahtmatult oma mainevõimu silmis ning tema poolt elus saavutatu purunemine on ainult ajaküsimus.Teine kandev liin on Fara poja lugu, kes oma isa põlgab ning siirdub linna õnne otsima, karjääri tegema. Koduküla krapsakamaid vendi osutub suures linnas paratamatult maakaks ning see õnnestumistening ebaõnnestumiste jada, mis talle osakssaab on tõepoolest kole.

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, rataste vahele jäänutele tulebappi relvakaupluste organisatsioon eesotsas Robert Hedrockiga.Lisaks on veel n.-ö. raamlugu, kus tekib "ajakiik",milles ühes otsas kõlgub abitult ajakirjanik XXstsajandist. Imperaatorid, ajas rändamine, üliinimesedsegiläbi igihaljaste teemadega (põlvkondade konflikt, inimese eneseleidmine, armastus) - see kokteil on kange.

See kuidas teose aluseks olnud jutud piisidpidi kammide kombel üksteisesse põimitud on, on super, kuid ma kardan, et see meistritöö tuli autoril täiesti kogemata välja.

"Viis!"

Kusjuures mul on see "viis" u 5% võrra kopsakam, kui diloogia teise osa oma.

Vaene ajakirjanik!