Kinnitakse, et kui USAs oli tulumaksumäär 2%, sai "tommy-gun`i" tellida postiga igast suuremast rauapoest.
Autor paistab jagavat seisukohta, vastavalt milllele kasvanud maksumäärade ja relvaostupiirangute vahel eksisteerib otsene seos.
1.
4
3.5
2.
4
4.75
3.
1
4.0
4.
2
3.5
5.
1
4.0
6.
1
3.0
7.
4
4.75
8.
1
4.0
12.
2
3.5
13.
1
3.0
14.
4
4.0
15.
1
3.0
17.
1
3.0
19.
1
1.0
20.
1
3.0
22.
1
3.0
29.
1
3.0
1.
2
4.5
7.
1
5.0
9.
1
3.0
1.
2
5.0
3.
4
3.75
6.
1
4.0
8.
4
4.75
9.
1
5.0
10.
1
3.0
17.
1
4.0
20.
1
3.0
22.
1
4.0
30.
1
4.0
31.
2
4.0
36.
1
4.0
37.
4
4.5
40.
1
4.0
41.
1
5.0
47.
2
3.5
54.
1
4.0
65.
11
4.091
66.
1
4.0
68.
4
3.5
69.
2
4.5
70.
4
3.75
74.
1
2.0
75.
1
2.0
76.
1
2.0
77.
1
2.0
78.
1
2.0
79.
1
3.0
84.
2
5.0
7.
1
4.0
19.
2
4.0
39.
1
3.0
45.
1
3.0
(jutt aastast 1942)
Autor paistab jagavat seisukohta, vastavalt milllele kasvanud maksumäärade ja relvaostupiirangute vahel eksisteerib otsene seos.
Romaanis on see jutt sõna-sõnalt sees, muudetud on paari vähemtähtsamat detaili,näiteks demonstreeritakse relvapoes Faralevideolinti, millel Innelda Isher annab käsu mõrvata oma endine armuke, samal ajal kui romaanis keisrinnal seksuaalneläbikäimine meestega puudub ning mõrvakäskon seotud mõrvatava poliitilise meelsusega.
Väike lisamärkus veel: relvakaupluses müüdavad relvad on kasutatavad ainult kaitse-eesmärkidel, kuid kaitse, mille nad annavad tagab relvaomaniku absoluutsepuutumatuse, nii kurikaelte, kui politsei ees.
Et täna möödus 88 aastat A. E. van Vogti sünnist (autor suri täpselt kolm kuud tagasi), siis mõtlesin arvustada ühte autori vastuolulisemat juttu. Vastuoludest nõndapalju, et autor ise seda oma kõige paremaks jutuks ei pea. Samas nimetab tuntud antologist Martin H. Greenberg 1942. aastat A. E. van Vogti aastaks ning juttu «The Weapon Shop» aasta keskseimaks tekstiks. Tegu on siiski ju autori ilmselt õnnestunuima romaani võtmeosaga. Martin H. Greenberg peab seda teksti selliseks kenaks eellibertaanlikuks looks ning loo võtmelauset (Õigus relvaostule on õigus vabadusele!) veenvaks argumendiks paljudes vaidlustes. Greenbergi kaasantologist Isaac Asimov (seesama jah) aga vaidles kohe valjuhäälselt ja väheveenvalt vastu, et tema pole küll kunagi kuulnud sellisest argumendist ning üleüldse on õnne aluseks tugev keskvõim jne. Noh, Asimov oli ju Futuriaanide kaasajooksik (teisisõnu üsna roosa sots) ning selge, et paipoisist riigitruule imelapsele ei meeldi taolised personaalset vabadust ja vastutust pakkuvad/eeldavad teooriad...
Jutt ise on tore ning Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsiooni (SFWA) liikmete nn. lohutus-Nebula hääletusel arvati see A. E. van Vogti parimaks jutuks ning jutt jõudis ka koos teiste autorite parimate juttudega antoloogiasse, mis koondab 25 parimat enne 1965. aastat ilmunud ulmejuttu. Tundub, et Greenbergil oli siiski õigus.
Olen ise seda juttu koos romaaniga «The Weapon Shops of Isher» lugenud oma kümmekond korda, hiljem juttu ennast kah veel paar korda. Ei oskagi öelda, aga midagi kuradi olulist on minu jaoks selles jutus. Kindel viis!