Kirjutada 1941. aastal valmis lugu, mis ei oma butafooria ega sisu poolest ei paista nüüd, üle kahe inimpõlve hiljem, aegunu ja tobedana... selleks on HEAD KÄTT tarvis. Van Vogt paistab seda täiel määral evivat.
"Nelja" panen seepärast, et see osa on minu arust tiba nõrgem kui kaks ülejäänut. Lugemiserõõm on aga sellele vaatamata garanateeritud.