Lustakas ajaparadoks. Lugu sellest, kuidas üks mees abiellub oma vanaemaga ning saab iseenda isa isaks. Olekski justkui kõik. Ma usun, et ma ei teinud miskit kuritegu inimsuse vastu selle paradoksi ärarääkimisega... selle paradoksi olemus saab niikuinii jutu alguses selgeks. Nauditav on hoopis see, kuidas van Vogt asja lõpule viib. Selle looga on mul ka oma suhe... kunagi (vist 8s klassis) kirjutasin ma ulmejutu, kus tegelased rändasid samuti ajas kappkella abil, kui ma umbes viis aastat hiljem van Vogti lugesin, siis leidsin, et minu jutt on mõttekam ära visata... niikuinii ei usu keegi, et ma polnud van Vogti lugenud (või kuulnud), tegelikult oli mu jutt ka üsna nõrk, aga see polnud hävitamise peamine põhjus.