Teose lühidust arvestades on kosmiline setting üsna kenasti paika pandud, tegevus Vogtile omaselt dünaamiline. Tõsi, mõned detailid selles ligi poole sajandi vanuses ulmetekstis tekitavad pisukest hämmingut. Kui ikka ülevalguskiirust arendava tähelaeva astrogaator laua taha istudes võtab välja oma põhitöövahendi - arvutuslükati (ehk mäletab mõni veel oma kooliajast säherdust rõvedat riistapuud?), mida annab küll lähima tehisajuga ühendada, siis... Aga kolme ei teeni van Vogt antud juhul mitte selliste lapsuste tõttu. Põhjus seisneb autorile sageli omastes puudustes: teksti ebaühtlus (põhjalikult kirjeldatud episoodid vahelduvad koolikirjandlike visanditega), tegelaste käitumise sporaadilisus ja ebaloogilisus jne.
Aja mahaviskamiseks klassiku tekstile kulunud tunnikest siiski lugeda ei saa. Tutvuda tasub.